Pokumaa lasteluulepäeval osales möödunud neljapäeval ka kirjanik Jaan Kaplinski. Lühiintervjuus räägib ta sellest, mida arvab eesti kirjanduse ja võru kultuuri hetkeseisust.Kuidas hindate Eesti luule hetkeseisu?
Ma tunnen eesti luulet üsna halvasti. Ma olen nagu anekdoodi tšuktš, kes ei tahtnud saada mitte lugejaks, vaid kirjutajaks.
Viimane asi, mis mulle kätte sattus ja jättis väga vägeva mulje, oli Hasso Krulli „Meeter ja demeeter”. Minu meelest see on tõeline suursündmus eesti luules, umbes nagu Gustav Suitsu „Elu tuli” või mõni muu selline asi. Mõjus see, et seal on maailma kultuuri. See ruum, milles ta liigub — ta leiab igalt poolt midagi. Midagi äärmiselt tänapäevast. Aga samal ajal on kõigi nende asjade juured, millest ta räägib, kuskil sügaval, mõnikord väga kaugel minevikus.
Mulle tundub, et te ise kirjutate ka samasugustest asjadest.
Eks ikka, jah.
Mida arvate praeguse aja lasteluulest?
Ega ma ole mingi eesti kirjanduse ja lastekirjanduse tundja, aga see, mida mina olen sattunud lugema, on minu meelest väga hea. Ma ei julge soovitada midagi, aga eks Leelo Tungalt kindlasti. Aga näiteks Vaiksool (lasteluuletaja Jaanus Vaiksoo — toim) need onu Heino lood olid väga head.
Millal te ise viimati midagi lastele kirjutasite?
Eile (möödunud kolmapäeval — toim). Teen muinasjuturaamatut maailma rahvaste juttudest. Jutustan ümber ja tõlgin.
Millal raamat ilmub?
Ma ei tea, tuleval aastal.
Kas olete leidnud omale viimasel ajal mõne uue teema või uue lähenemise, mida tahaksite kirjasõnasse panna?
Võib-olla oskavad seda teised paremini öelda. Ikka kaldun rohkem teadusfantastika või niisuguste asjade poole, filosoofilise fantastika poole.
Elate palju oma maakodus Lõuna-Eestis. Jääb see Võrumaa piirile?
Ma olen terve elu olnud igas asjas piiri peal ja kunagi ei saa öelda lihtsalt, kus ma olen. Praegu on see Põlvamaa, aga ajalooliselt Tartumaa. Paar kilomeetrit, ja juba on ajalooline Võrumaa. (Kaplinski maakodu asub Kõlleste vallas — toim.)
Mis te arvate, millises suunas peaks võru kultuur arenema? Kas siin peaks ajama ainult võru keele asja või võiks teha ka eestikeelset kultuuri, kõrgkultuuri?
Ilma võru keeleta minu meelest võru kultuuri enam ei ole. See on provints, see ei ole midagi huvitavat ja olulist. Keel on ikkagi midagi nii tähtsat. Ma olen ise hariduselt keeleteadlane.
Aga setu keel?
Setu keel on üks kagu-eesti keele murre. (Keeleteadus liigitab setu keele Võru murde murrakuks. — toim.)
Kas setud ja võrukad peaksid oma kultuuri arendama koos või eraldi?
Liiga vähe, et väga eraldi teha, peab ikka koos tegema. Ja minu meelest oleks hea, kui võru keele elustamise ja hoidmisega mõeldaks rohkem sellele, et see oleks ka Tartumaa inimestele ja mõnevõrra ka mulkidele kergemini loetav.
Te mõtlete kirjapilti?
Jah, näiteks minule jätsid hea mulje Kaido Kama reisikirjad, mis olid kirjutatud nii, et näiteks neil, kes Kambja või Otepää murrakut tunnevad, on ka suhteliselt lihtne lugeda. Kirjaviisile peaks ikka tõsiselt mõtlema. Ma tean, seal oma kandis on vanemad inimesed ikkagi veel murdekeelsed, vähemalt oskavad seda, neil on raske lugeda.
Kas võru keel võimaldab kirjutada sügavat poeetilist rohkete epiteetidega luulet?
Võimaldab, ainult et tänapäeva asjadest on raske kirjutada, sest sõnu ei ole. Keel on vahepeal nii unarusse jäetud, aga tasapisi neid ehk tuleb.
Millega praegu veel tegelete peale muinasjuturaamatu kirjutamise?
Tegelen mesilaste ja oma pargiga. Eks ma tasapisi olen ikka ajakirjanik edasi.
