IN MEMORIAM • Lõikuskuu 10. päeval lahkus Elavate Maalt igavikku kirjanik Voldemar Raidaru.

Sellest on nüüd oma pool sajandit, kui mulle koolitüdrukuna sattus kätte Voldemar Raidaru raamat „Poisid tänavalt”. Kaasakiskuvalt kirja pandud, nagu Tom Sawyeri lugu. Ainult tegevuspaigad tundusid kummalisel kombel tuttavad. Selgus, et see oligi Võru, Voldemar Raidaru lapsepõlvelinn.

Voldemar Raidaru sündis küünlakuu 11. päeval Võrus Karja tänavas pere kaheksanda lapsena. 17aastase noorukina läks ta Tartusse, et seal iseseisvat elu alustada. Läks küll Tartusse, aga oma lapsepõlveaegse Võru kinkis meile raamatutes tagasi. 1956. aastal ilmunud esikteos „Poisid tänavalt” sai koguni kaks kordustrükki: 1959. ja 1976. aastal. Oma lapsepõlvelinna naasis ta kirjasõnas hiljem korduvalt: muhe võrukeelne jutukogumik „Mo süämen ja meelen” (1996) ja krimihõnguline „Hõbelusikad” (1996), luulekogu „Tähevankrin” (2001). Voldemar Raidaru oli kirjutanud jutte ja näidendeid, aga tema esimene luulekogu „Tähevankrin” nägi ilmavalgust siis, kui ta oli 88aastane. Voldemar Raidaru vaimustus sonetivormist ja kogu  „Tähevankrin” sisaldab sonetipärga „Aastatsõõr”. Kolm aastat hiljem ilmus võrukeelne kogumik „Soneti” (2004). Vahepeal aga sai kaante vahele mahukas „Siis kui süüdatakse laternad” (2002) — autobiograafiliste sugemetega raamat juuksuriõpilasest Valdost ja tema õpingutest Tartu õhtugümnaasiumis. Kui Voldemar Raidarut tema 90 aasta juubeli eel Tartus külastasin, märkasin toaseinal rippumas õhtugümnaasiumi teklit...

1998. aastal pälvis Voldemar Raidaru Võru maavalitsuselt Bernard Kangro kirjanduspreemia.

Tänavu mai algul sain postisaadetise, aadress Voldemar Raidaru ilusa selge käekirjaga kirjutatud. Ümbrikus oli Voldemar Raidaru jutukogu „Tinapommiga ruusk”. Väikese trükiarvuga jutukogu oli valminud poja ja lapselaste abil. See jäi Voldemar Raidaru viimaseks raamatuks...

Poeg Alo Raidaru ütles, et paar nädalat enne surma kirjutas isa oma viimase luuletuse. Selle algusread olid trükitud Postimehes omaste leinakuulutuses:

„Mu hingetäht on tõusnud
Taeva...”

Vanahärra armastas oma sünnilinna. Ta armastas kõndida Võru tänavail, otsida tuttavaid kohti, võrrelda olnut ja olevat. Nüüd saab ta oma sünnilinna vaadata vaid tähevankris, viibata sealt oma headele sõpradele. Kõigepealt Võru lasteraamatukogu lahkele perele, kellega kirjanikku sidus kauane koostöö ja sõprus. Meile, Voldemar Raidaru sõpradele, aga jääb mälestus temast kui väga peenetundelisest ja heatahtlikust teekaaslasest siin Elavate Maal.

Hüvastijätt Voldemar Raidaruga on laupäeval, 19. augustil kell 13 Tartu Raadi kalmistu leinamajas.