Vesilahti vald jagas abivajajatele laiali kolm seal otstarbe kaotanud sõidukit. Rõugesse saadeti 9000liitrine paakauto, Venemaale kiirabimasin ja Ida-Aafrikas asuvasse Tansaaniasse maastikuauto.

1977. aastal tehasest väljunud paakauto oli algul kütuseveok, hiljem ehitati see ümber tuletõrjemasinaks. Peaaegu 30 aasta jooksul on autol läbisõidukilomeetreid kogunenud ligi 400 000.

Võrumaa päästeosakonna juhataja Andres Nõmme andmeil on auto võimeline vett välja pumpama 40 liitrit sekundis ehk ühe paagitäiega on võimalik pritsimehi veega varustada umbes 25 minutit.

Võru maakonnas on nüüd kokku viis paakautot, neist kaks kuuluvad omavalitsustele. Varem on oma paakauto soetanud Mõniste vald.

Nõmme sõnul muutub päästetehnika muretsemine kohalikele omavalitsustele üha olulisemaks. Kui riik vähendab üle Eesti tugikomandode hulka, peaksid just vabatahtlikud tuletõrjujad valdades töö üle võtma. Samamoodi toimib tuletõrjesüsteem ka näiteks Soomes ja Saksamaal.

Vajadus vabatahtlike pritsimeeste ja nende käsutuses oleva tehnika järele kasvab just kevadiste kulupõlengute ja suviste metsatulekahjude ajal, mil alarahastatud riiklik päästeteenistus on üle koormatud. Seni on 1,8 tonni vett mahutav Rõuge päästeauto jõudnud mitut ümbruskonna tulekahju kustutama esimesena, kuid paaril korral on vana masin ka teel seisma jäänud.

Mida rohkem on valdades tuletõrjeautosid, seda parem. „Igas vallas peaks auto olema, kulupõlengute perioodil on see väga oluline,” sõnas Nõmme.

Vallavanem Kalvi Kõva sõnul on kohaliku päästedepoo arendamine vallavõimu jaoks vabatahtlik tegevus. Seni on aastas pritsimeeste tegevust toetatud 50 000 krooniga, kuid teise auto lisandumisel tõusevad ka kulud.

Tulevikus soovib Kõva Rõuges kohaliku depoo oma nime vääriliseks arendada. Lisaks garaažile tuleb pritsimeestele paremad olmetingimused luua ja seltsitegevust hoogustada.

Praegu on Rõuges valmis elukutselistele tuletõrjujatele appi tõttama kümmekond meest. Priitahtlikke pritsimehi juhib Tõnis Toots, kes teeb igapäevatööd koolibussi juhina.