Jaanus Kala: „Ei teagi, kas jooks tõrvikuga oli unes või ilmsi!”

Avaldatud 28 Juuli 2012

Kirjutas Pille Ivask

Jaanus Kala, kes tänavu korraldas juba 15. korda omanimelist viievõistlust, oli üks kolmest eestlasest, kes kandis olümpiatõrvikut. Kuna eile algasid Londonis võimsa avatseremooniaga suveolümpiamängud, avaldab Võrumaa Teataja intervjuu võrumaalasest tõrvikukandjaga.

Missugused mõtted ja tunded sind läbisid, kui tõrvikuga jooksid?

Jaanus Kala (JK): Oli võimas, et nii palju inimesi on tulnud mind vaatama ja kaasa elama. Peas keerlesid mõtted, kas olen siia sattunud unes või ilmsi. Meeleolu oli ülev ning mõistagi oli ka suur ärevus sees.

Inimesed, kes olid tõrvikukandjaid vaatama tulnud ja kaasa elasid, olid seal olnud juba mitu tundi. Tänav oli väga kitsas ning see oli ka üks põhjuseid, miks ma ei mahtunud rahvusvahelisse telepilti. Kaamerabuss sõitis tavaliselt jooksjal ees ja see võimaldas toota rahvusvahelist telepilti. Minu puhul oli aga tänav kitsas ja buss sõitma ei mahtunud. Otsepildis näitas ainult tõrvikuvahetust.

Kui pikad või lühikesed need 300 meetrit sinu jaoks tundusid?

JK: Kõndida päris ei tahtnud, endale tundus, et jooksin selle maa läbi suhteliselt aeglaselt. Samas ütlesid teised pärast, et jooksin liiga kiiresti. Teisalt minu distants kulges mäest alla, seega ma mõnes mõttes ei suutnudki seda maad liiga aeglaselt läbida.

Otseseid korraldusi tõrvikujooksjatele ei antud. Iga jooksja sai ise valida, kas läbib selle maa kõndides, sörkides või lausa joostes. Põhiline oli see, et tõrvikut ei tohi käest anda. Aega oli piisavalt, oleks võinud igasuguseid trikke teha! (naerab) Mõned inimesed läbisid selle maa kõndides, sest nad polnud seda maad füüsiliselt võimelised kiiremini läbima.

(Loe edasi ajalehest või telli pdf.)