Kui roolijoodikule karistust määrata, siis nädalavahetusel toimunu oli karm näide: roolijoodik sõitis surnuks oma lapse ema.

Selle teoga karistas roolijoodik end rohkem, kui ükski instants või kohus oleks kunagi suutnud karistuseks määrata. Väike laps jäi emata ja pikaks ajaks ka isata, sest roolijoodikut ootab mitmekordse õigusrikkumise eest karm karistus, tõenäoliselt reaalne vangistus.

Ühtlasi näitab nädalavahetusel toimunu, et praegused karistused roolijoodikutele kahjuks ei toimi. Inimesed tarbivad ikka alkoholi edasi ning istuvad purjuspäi autorooli. Miks mõni inimene pärast alkoholitarbimist autorooli istub, on tingitud sellest, et alkoholijoobes kaob neil inimestel oma tegevuse üle kontroll ning purjus peaga sõitmisega kaasnevatele ohtudele ei mõelda.

Praegu on roolijoodikute karistused juba piisavalt karmid, kuni juhtimisõiguse piiramise ja sõiduki äravõtmiseni. Karistuste karmistamine pole loodetud tulemust andnud: inimesed istuvad purjuspäi rooli isegi siis, kui juhiluba ja auto on käest võetud. Lahendus oleks kõik purjuspäi sõitjad vangi panna, aga vangide ülalpidamine läheb juba niigi ühiskonnale rohkem maksma kui lapse ülalpidamine. Ühiskond ei jõuaks sellist hulka vange lihtsalt ülal pidada.

Ühiskond peab teadvustama, et massiline roolijoomarlus pole ainult ühe või kahe isiku mure, see on terve ühiskonna probleem. Nii nagu on terve ühiskonna probleem Eestis vohav massiline alkoholism. Eesti on arenenud OECD riikide hulgas kõige suurema alkoholitarbimisega riik ning üks suurema alkoholitarbimisega riike terves maailmas. Roolijoomarlus on selle ühiskondliku pahe üks varjukülg, nii nagu koduvägivald ja üha rohkearvulisem laste ja noorukite alkoholi kuritarvitamine.

Seni kuni Eestis ei teadvustata alkoholi tarvitamist tervikuna kui probleemi, ei lahene roolijoodikute küsimus, sest olemasoleva põlvkonna asemele kasvab uus joodikute põlvkond. Või peab Eesti tõesti jääma ootama aega, mil igas perekonnas on keegi kellegi purjuspäi autoga surnuks sõitnud.