JUHTKIRI On trendikas kutsuda maale elama, eemale linnakärast vaikust nautima. Ka väike Võru linn on tallinlaste jaoks maa. Kui varem veel oli nii, et maakonnas elavad inimesed väisasid Võru kui suurt linna ning said siin enamik toimetusi tehtud ja asju soetatud, siis nüüd ei kipu see kõik lihtne olema.

Tegemist on rohkem nokk kinni, saba lahti olukorraga, kus inimesed ise on kaudselt kaasa aidanud sellele, et Võrus on nii paljudki asjad väikelinna sarnased, võiks öelda, et lausa maakoha sarnased. Ostujõulisi inimesi on Võrumaal vähem, neid, kes hindavad ja saavad endale lubada erilisemaid asju, on vähem ning seetõttu ei tasu siin midagi eksklusiivset ka pakkuda. Teed vallutavad maksimaalselt odava kaubaga suured kauplused, mis viimased väiksemad tegijad lämmatavad.

Need, kel on vähegi võimalust, sooritavad oma ostud suuremas linnas. Isegi lihtsamate asjade järel käiakse juba vähemalt Tartus, kui mitte Tallinnas. Juhul kui midagi peaks kohe ja pikema etteteatamiseta tarvis minema ja pole võimalust sõita, siis minnakse ringreisile Võru kauplustesse, kuid enamjaolt veendutakse, et tulutult. Lõppkokkuvõttes tellitakse vajalik asi mõnest e-kauplusest või interneti järelturult või leitakse siiski võimalus mõnda suuremat linna väisata.

Järgmisel korral kaalutakse aina rohkem, kas Võrust üldse tasubki miskit otsida või peab sammud kohe suurlinnatulede poole seadma. Kuna klientide arv langeb, siis on keeruline maksta töötajatele palka ning seepärast on häid töötajaid ka keerulisem leida. Sageli kohtame pisemate poodide ustel silte, eriti pühapäeval, et erandkorras ollakse suletud. Inimene ei saa enam kaupluste peale kindel olla, kuid ometi on inimene harjunud mugavusega. Seda näitas ka kriis, mil kadus elekter ning paljudel ei olnud koju varutud isegi küünlaid, patareisid ega tikke. Harjutud on kohe minema ning ostma kõik, mis tarvis. Juhul kui väike Võru seda enam ei paku, suundutakse suurematele jahimaadele ja lõpuks on Võrus hea vaikne elada, kuid poes ning tööl käia on parem rohkemate võimaluste linnades.