Menu

Riigikogulane vastab presidentide rahaasjade kohta

Tallinn FOTO: ANDREI JAVNAŠAN Võrumaa Teataja

KÜSIMUS–VASTUS • Eelmise nädala kolmapäeval ETV eetris olnud saate „Pealtnägija” esimesest saatelõigust saime teada, et Vabariigi Presidendi kantselei on suurim riigi krediitkaardi kasutaja ühe töötaja kohta. Ja et näiteks Toomas Hendrik Ilvese ajal ulatus krediitkaardi kulu ainuüksi viimase kümne kuu jooksul üle 90 000 euro. Kas seda on vähe või palju? Saate kodulehel kommenteerijad jagunesid kaheks. Ühed arvasid, et väikese ja vaese riigikese president peab ka välismaal viibides võimalikult odavates hotellides-restoranides käima. Teised arvasid, et riigi president ei pea elama odavates hotellides, vaid seal, kus on turvaline ja seisusele vastav teenindus. President ei ole ju tavapuhkaja.

Sellest ajendatuna saatsime ka riigikogulastele sellised küsimused: kuidas kommenteerite eks- ja ametis oleva presidendi rahateemat? Milline oleks parim lahendus, et rahva õiglustunne tasakaalu viia?

Meelis Mälberg (Reformierakond): Ega siin lõpuni head lahendust olegi. Nii nagu oma riik on maksumaksjale kallis, on ka presidendi institutsiooni ülalpidamine seotud päris suurte kuludega. Sellega peab arvestama, meeldib see või mitte. On päris keeruline leida tasakaalu riigi väärika esindamise ja madalate kulude vahel. Aga kuludest tuleb rääkida ausalt ning asjad peavad olema läbipaistvad.

Heimar Lenk (Keskerakond): Parim tee rahva õiglustunne tasakaalu viia on presidendiametist loobumine. Ei ole mina siiani aru saanud, milleks meile Kadriorus istuv president vajalik on. Mida ta teeb või mida ta teinud on? Ilvese puhul meenuvad mulle vaid tema öised üsna rumalad säutsud Twitteris. Tema oskamatu internetivaidlus Nobeli majanduspreemia laureaadi Paul Krugmaniga, milles ta selgelt kaotajaks jäi. Ilves oli ülbe Venemaa ja tintla ehk ajakirjanike vastu. Ei mäleta küll ühtegi tema panust Eesti arengusse. Ja ajalukku läheb ta riigiraha raiskajana ehk vargana, nagu üks telekanal teda iseloomustas. Ärma skandaalist ta enam lahti ei saa. Eriti piinlik, et nüüd, kus pahandus taevani, millele lisandusid veel krediitkaartide mahhinatsioonid, ei suvatse ekspresident eesti rahvaga enam üldse rääkida. Võiks ju asja selgitada või võlga tagasi maksta. Ka praegusel presidendil oleks võimalus rahva õiglustunnet toetada ja osa Euroopa Liidu toetusrahast lasteaedadele anda. Aga ei! Paistab, et perel raha ei jätku. Hea veel, et abikaasa oma suure korterivõlgnevuse ära klaaris. Kui siia lisada president Meri skandaalid tema Armuneeme maja ümber, mida ehitasid sulidest meistrimehed ja mille rand vahepeal rahvale kinni pandi, siis leiame, et enamik riigipeadest on üsna omakasupüüdlikud tegelased. Loobuks Kadrioru suurtest kuludest ja piirduks Eestis vaid peaministri, riigikogu spiikri ja parlamendiga. Ka selle suurus ja töökorraldus võiks arutlusteemaks tõusta.

Arno Sild (EKRE): Kui käsitleda endise ja ametisoleva presidendi rahateemat, tuleb selgeks saada, mis on seaduslik ja mis ebaseaduslik. Meil on presidendile ettenähtud kulutused seadustatud ja sellest tuleb ka lähtuda. Selle teema probleemide probleem on kahtlemata Ärma taluga seotud. Mitte ei mõista, kuidas on võimalik, et Ärmale uputati ligi 200 000 eurot maksumaksja raha ja samas peeti normaalseks see kinni mätsida. Kuigi Nestor leiab, et Maria Alajõe, kes neid rahaasju korraldas, tegi T. H. Ilvese huvides mõningaid juhtimisvigu, arvan mina, et siin on tegemist lausa kuritahtliku maksumaksjate raha ümberkantimisega presidendi huvides. Sellele kõigele lisab räigust ekspresidendi enda ahnitsev käitumine. See juhtum tõi presidendi institutsiooni mainele kahju väga pikaks ajaks. Tegemist ei olegi niivõrd presidendi enda eksimustega kuivõrd pigem tolleaegsete EASi juhtide teadliku rahasuunamisega ühele projektile, mille tegevuse eesmärk oli juba siis üsna segane. See, et infot Ermamaa toetuse kohta hoiti alusetult mitu aastat kinni, vaid kinnitab seda. Parim lahendus oleks eelkõige presidendi enda aus ja õiglane asja lahendamine. Kui ta seda ei tee, on tegemist häbematu „jänki” käitumisega, kes laseb liugu Eesti ja ELi maksumaksja arvel.

Rahvusvahelistel kohtumistel ei saa ka meie president ööbida telgis ja süüa kaasavõetud võileiba, aga kahetsusväärselt jääb eelmine president rahva mällu inetu kinnisvaraskandaaliga ja laristava presidendina, mitte riigimeheliku käitumisega.

Kui president ja tema kantselei peaksid rangelt kinni seadustega kehtestatud rahakasutamise reeglitest, ei riivaks see ka rahva õiglustunnet. Seadusega ettenähtud kulude suurust ja põhjendatust tuleb käsitleda eraldi teemana.

Siin on, millest õppida ka praegusel presidendil.

Uno Kaskpeit (EKRE): On selge et presidendi institutsiooni ülalpidamiseks minevad summad on ebaproportsionaalselt suured. Võrreldes nende võimuga, mis on sümboolne ehk praktiliselt olematu, siis kas nii väikesel riigil on tõesti seda ametit ja kulu vaja?

President Ilves esitles ennast maailmale kui Põhja-Euroopa aususe etaloni ja nõudis seda nii poliitikutelt kui ka kodanikelt. Seega pole varianti – et oma maine taastada, peaks ta kindlasti ise raha Eesti riigile tagasi maksma. Muidu on kogu tema ilusate juttude karjäär Eesti hüvanguks pehmelt öeldes raisku läinud ning ajalooõpikutesse jääb „ärmatamine” musta plekina püsima, ükskõik kui tark ja tore ta ka ei olnud. Nagu Edgar Savisaargi, kellel olid tohutud teened Eesti iseseisvumisel, kuid hiljem nullis kõik selle niisama hästi kui ära Eesti venelaste ja Moskva huvide teenimine. Just see viimane aga jääbki kahjuks rahvale rohkem meelde.

Praegune presidendiproua Kaljulaid on pisut tagasihoidlikum, kuid tema võtab suuri summasid ikka veel Brüsselist, eurobürokraadi hiiglaslikust hüvedekatlast. Samas on tema koduselamine ja koduperenaiselik nokitsemine tekitanud rida küsimusi: kus on president, kes on president, mis ta teeb ja kas tal on ka mingisugustki mõju Eesti elule? Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti väikese riigina saab hästi hakkama ka presidendita. Rahvale presidendi valimise õigust antud ei ole ja siiani on valinud presidenti ikkagi võimul olev poliitiline jõud, tulemuseks on ikkagi olnud poliitiliselt kallutatud president.

Ivari Padar (SDE): Seaduse ees on kõik võrdsed, sõltumata ametipositsioonist. Eelarveraha kasutamine peab olema seaduslik, põhjendatud ja läbipaistev, ükskõik, kas tegemist on ministeeriumi nooremametniku või presidendiga.

Vaieldamatult on presidendiametil omad iseärasused, näiteks paljud välissõidud ja esindusüritused, mis võivad kõrvalt vaadates tunduda küsitavalt kulukatena. Aga kui juba oleme otsustanud, et Eesti Vabariigil on president, peame olema võimelised ka kandma sellega seotud vajalikud ja mõistlikud kulud. Kordan: vajalikud ja mõistlikud kulud. Ja veel üks täiendus – need saavad olla vaid töised kulutused.

Inara Luigas (SDE): Öeldakse, et tegijal ikka juhtub. Kui rahvale kahju toovad asjad juhtuvad kogemata teadmatusest, mille pärast vabandatakse ja kahju ka heastatakse, andestab ka inimene. Kui aga asjad juhtuvad teadlikult pikka aega varjates inimestele asju selgitamata ja püütakse teha nägu, et midagi olulist pole juhtunudki, riivab see väga inimeste õiglustunnet ja rahval on õigus olla ekspresidendi Toomas Hendrik Ilvese peale pahane. Mina isiklikult polegi aru saanud, miks ei küsita seda raha Ilveselt tagasi, vaid selle peab kinni maksma meie riigi maksumaksja: õpetaja, arst, koristaja, korstnapühkija jne. Igaüks natuke oma taskust. Päris piinlik lugu ikka. Kui muidu ei saa, võib ju talu maha müüa ja selle raha EASile ikkagi tagastada. Kui paljud lihtsad inimesed peavad  oma kodust ilma jääma, kui elu raskused ette veeretab ja neil pole võimalik näiteks pangalaenu tagasi maksta. Ermamaaga juhtunu on selline lugu, kus raha peab küll tagasi maksma, kuid tagasi ei maksa talu omanik, vaid rahvas. Kahjuks on selle skeemi taga palju ametnikke, kes jätkuvalt teevad oma igapäevast tööd ja mekivad maitsvat kohvi edasi, ei andekspalumist, ei vigade ülestunnistamist ega ametist lahkumist. Pean õigeks seda, et kogu rahva raha, riigiraha kasutamine oleks rohkem läbipaistev. Igal Eesti kodanikul on õigus teada, kuidas tema raha kasutatakse. Ka riigieelarve peab jõudma sinnamaale, et raharead oleks selgelt arusaadavad ka tädi Maalile. Olen sellel teemal rohkesti ka sõna võtnud.

Kalvi Kõva (SDE): Esmalt on mul muidugi kurb, kui Eesti riigipeadest räägitakse vaid sel viisil, kui suured on nende hotelliarved või kui palju nad palka saavad. Niisugune käsitlus on lihtne, aga ebaõiglane.

Põhiseadus annab presidendile väga selge kohustuse: ta esindab Eestit välissuhtluses. Et põhiseaduslikku ametijuhendit täita, peab ta käima välisvisiitidel, kohtuma meie maailma mõjukatega, Eestit ja Eesti seisukohti tutvustama ning lõikama sellest Eestile kasu, mis tugevdab meie rahvusvahelist seisu ja julgeolekut.

Kas selline peaaegu kogu maailma haarav välissuhtlus on kulukas? Jah ja ei. Presidendi kantselei aastaeelarve on veidi üle nelja miljoni euro, sellest riigipea ja kantseleiametnike lähetuskulud 338 000 eurot. Ükskõik millisele inimesele mõjub see suure summana, nõus. Ent kui peame meeles, et tänavune riigieelarve on kokku 9,6 miljardit eurot, siis … Ent igatahes on selge, et kõik kulutused, mida riigirahaga tehakse, peavad olema töised ja põhjendatud. Ka presidendi ja tema kantselei puhul. Küsisin seda vastust kirjutades riigikontrollist – nemad auditeerivad ka riigipea kantseleid – järele ja sain vastuseks, et presidendi kantselei kulutuste seaduslikkuse kohta neil etteheiteid pole.

Monika Haukanõmm (Vabaerakond): President Toomas Hendrik Ilves, kes on esindanud Eesti elus Põhjamaale iseloomulikke väärtushinnanguid, peaks neid järgima nii oma sõnades kui ka tegudes. Tema käitumine peaks olema olnud seni ja olema ka tulevikus ekspresidendina kui lakmuspaber, mille järgi saavad kõik kodanikud, sealhulgas just ametnikud, juhinduda.

Olemasoleva info ja taasiseseisvunud Eesti kogemuse põhjal olen mõelnud, et äkki on kümme aastat presidendiametis ehk kaks järjestikust ametiaega liiga pikk periood. Oht on, et nii pika aja jooksul võib väheneda side igapäevareaalsusega, sest ülesannete väljakutse hulk ja soov neid saavutada suureneb iga järgmise aastaga. Kaks ametiaega on pikk aeg, eriti inimesele, kes presidendiametist lahkudes ei ole veel pensionieas, samas tiitel ja kohustused ning ka kaasnev sissetulek püsivad neil igavesti. President Ilves ei lähegi ju pensionile, tema staatus endise presidendina tähendab ka kohustusi. Samas mure tuleviku pärast mõjutas kindlasti tööd ja tegusid riigipea ametis.

Palgale lisanduvad lisatasud, esinduskulud, krediitkaardi võimalus ja näiteks ka ametiauto – need peavad olema läbipaistvad kulutused, neid võiks avaldada kartmatult. Nagu riigikogu liikme kuluhüvitistega tuleb ka põhiseaduslike institutsioonide puhul kaaluda, kas palk ei ole juba küllalt märkimisväärne summa, mille eest saab igaüks tegelikult maksta suure osa praeguse kuluhüvitise ja lisatasudega kaetava eest.

Mis puudutab aga president Kersti Kaljulaidi Euroopast saadavat igakuist lahkumistasu, siis minu veendumuse järgi on see tal väljateenitud tasu hästi tehtud töö eest. Pean selle vastuvõtmist mõistlikuks, sama kehtib ka kõigi teiste kohta, kes Eesti nimel on teinud tööd ja selle järel kodumaale naasnud.

ENIMLOETUD

VIIMASED