Menu

352 650+ puuistikut pannakse tänavu kevadel Võrumaal mulda

See on rekordiline arv väikesi puukesi, mis Võrumaa metsaühistu vahendusel sel kevadel istutatakse. Pluss tähendab seda, et metsasõbrad muretsevad istikuid ka iseseisvalt ning need tuleb juurde lisada.

Erametsaomanik on sõna otseses mõttes vabatahtlik looduskaitsja, kes istutab metsa, hooldab, jälgib istikute kasvu ja ei mõtle, et tema ise seda metsa ei lõika ega kasuta. Metsa istutamine on omakasupüüdmatu kaugele tulevikku vaatav tegevus.

Argielus saab tööst tõusvat tulu nautida mitu korda kiiremini, mis ei tähenda, et ollakse seeläbi mitu korda õnnelikumad!? Mets kui roheline kuld ei kao, teda ei pea peitma kadedate pilkude eest seifi. Mets pakub hingerahu igal kella- ja aastaajal.

Huvitavaim näide metsa elust on Pähnil, kus saab nautida metsa hääli, metsa hingamist, metsa rahu ja rahutust, metsaelanike rõõmu- ja ärevushääli, isegi iseenda sisse vaatamist, enda tajumist.

Valdur Mikita ütleb metsa majandamise kohta lihtsalt: metsa tuleb hoida nagu pereliiget, ja eks lehm ja hobune olid ka kunagi nagu pereliikmed, sest neist sõltus väga palju. Valdur Mikita sõnul sõltub metsast meie vaimne tervis.

Metsas võib käia pikki aastaid ühte ja sama rada ning ikka ja jälle tajuda midagi uut, mis paneb vaatama enda sisse. Valdur Mikita sõnul ei oska me vastata küsimusele: mis tõmbab inimest metsa? Need küsimused, millele me vastata ei oska, need võib-olla ongi kõige tähtsamad asjad.

Mets ongi Eesti märk, kuid selle leidmiseks tuleb pikalt enda sisse vaadata. Kas me leiame selleks aega? Kas me tahamegi seda teada saada?

Eile oli Valdur Mikita Võrus Lõuna-Eesti haigla konverentsil ja rääkis oma keskpäevases esinemises Lõuna-Eesti teraapilisest vaimust.

Eesti Erametsaliidu 2017. aasta kalendris on maikuu juures pilt metsa istutavast Kalevipojast, kes küsib siililt:

„Aga kas metsa peab istutama serviti või lapiti?”

Kalevipojal üle õla oleval istikukastil istuv siil vastab:

„Vertikaalselt, puupea!”

ENIMLOETUD

VIIMASED