Menu

ARVAMUS: Hakkame, mehed, elama!

Andro Roos Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees

Sinkavonkaline saatusetee viis mu Purtse kandis metsas üle päris pika aja kokku meremehest koolivennaga. Küsisin, et kas ta on juba kapten. Ta vastas: „Ei ole, miks peaksin? Meil on väga hea kapten.“ Küsisin: „Aga kas sa oskaksid olla kapten?“ Ta vastas: „Kui häda käes, tuleksin toime.“ Ja sellest oli küll, et öösel tühja pilguga lakke vaadata ja aju ragistada: madrus või mehhaanik või pootsman või kes tahes mu sõber laeval on, ei taha kaptenit välja süüa ja ise tema asemele laeva kamandama pääseda – neil on väga hea kapten.

Kas see ongi nii, et merel hinnatakse inimesi tegude, aga  maapeal paljaste sõnade järgi? Kas Eestil on olnud „väga hea kapten“, keda hoiti ja austati? Aga maakonnal, vallal, linnal, külal „väga hea vanem“? Kui palju on Eestis inimesi, kes „kui häda käes, tuleksin toime“ julgeksid öelda ja riigi, linna, valla või korteriühistu juhtimisega selle sõna kõige selgemas ja asjalikumas tähenduses, toime tuleksid? Arvan, et vähe, sest muidu poleks meie elu ühtlaselt halb ja täis pikitud „rosinakesi“, kus keegi jälle hea portsu rahvalt pihta pani nii, et jusugi järele ei jäänud ja asi „juriidiliselt korrektne“ oli.

Mis on lubatud vurlele maa peal, pole lubatud kaptenile laevas. Ometigi peab keegi otsa lahti tegema ja laevukesega merele saama.

Mida selleks on rohkem vaja, kas meie ühist tahet või kedagi, kes käsutaks, piitsa plaksutaks, toidunormid määraks ja lisaks veel oma ilu ja uhkusega eputaks? Või aitab sellest kui keegi lihtsalt ütleks välja mõtte, mis kõigil juba ammu peas tiksub, aga mida keegi veel välja öelda... noh, viisakamalt vihjates „ei taha“. Näiteks: „Hakkame, mehed, elama!“

Uskuge või ärge uskuge, aga umbes sellise lausega alustasime ka Tartu Hoiu-laenuühistut ja – me elame! Tõsi, ilma uhkete autode, luksusvillade, välismaal veedetud aja ja kallite hobideta. Miks meil neid asju ei ole? Sest me ELAME, mitte ei puhka! Täna on Ühistu kapital 4 139 408€ ja varad juba 25 704 935€ ja Ühistu kasvab, sest me elame ja teeme selle nimel tööd, et elada mõistlikult. Me majandame metsa ja maad, tootmist, kaubandust, korteriühistuid ja vastastikust garantiikapitali. Ja me ei tee seda raha nimel, vaid selle nimel, et ühel hetkel ei peaks Ühistu liikmed enam üldse raha peale mõtlema, rääkimata sellest, et rahapuuduse pärast muret tunda. See on võimalik!

Juulikuu päris viimastel päevadel kirjutasin „Lõunalehele“ artikli „Raha ja pendel“. Lugu ilmus ka internetis ja sellele tuli üksainus kommentaar. Keegi „kõva poiss“, nagu ta end nimetas, kirjutas: „Tegu väga matsliku mehega. Arvab vist kui on oma loo kinni maksnud, siis hakkab kohe tarkusi loopima. Kui oskate lugeda jne. Sellise artikli jaoks küll keegi lugema ei õppinud! Olen varem mehe juttu suulises esituses kuulanud ja pettumus oli suur. Lugu võiks lõppeda, et kui olete rumalad, siis tooge raha mulle!“

See mõttekäik oli ka „lisatõuge“, mis pani mu sedagi artiklit kirjutama ja vajadusel ka kinni maksma – kummalisel kombel peab meil oma mõtete avaldamise eest maksma.

Asi on nimelt selles, et kui meil pole, nagu loo alguses mainitud kaptenil selget sihti silme ees, ja kui kapten ei värbaks omale meeskonda, kes temaga rahul on, istuksid kõik kutid oma hallitavate leivakottidega sadamas ja sadamavaht korjaks neilt regulaarselt maksu „tema maal“ konutamise eest. Sellepärast tulebki leivakotid ühte lüüa ja vabasse vette purjetada?

Lihtne näide: Aadul on 70 eurot ja Peedul on 70 eurot. Paat maksab 100 eurot ja kahe peale kokku on meestel 60 eurot puudu. Selge, üle vee ei sõideta, minnakse tööle või kõrtsi. Aga kui Aadu ja Peedu oleksid raha kokku pannud, jääks neil paadi ostmise rahast veel 40 eurot ülegi ja üle vee saab ka sõita! Ja, tsiteeringi jälle „kõva meest“: „...kui olete rumalad, siis tooge raha mulle!“, ma ostan teile kahe peale paadi ja 40 eurot panen teile veel intressi teenima!

Eputan ka: Energiahoiuse intress on 5,5% aastas!

Arendame toodud Aadu-Peedu näidet edasi. Kujutage endale nüüd ette miljonit Eesti inimest, kellel igaühel on puudu 30 eurot, see on ju kokku 30 000 000€! Ja seda raha ei aja ju eladeski kokku, eks! Nutkem ja halagem, vennad, oma raske saatuse piitsa all!

Ja nüüd ma luban, et Tartu HLÜ korraldab septembris Võrus ühe viisaka... ei, mitte suveülikooli, vaid tasuta algteadmiste jagamise sügispäeva, kus katsuksime täita lünki oma muidu nii „täiuslikes“ teadmistes. Ja ärge häbenege tulla, sest igaüks meist oskab midagi, mida mõni teine ei oska. Tartu HLÜ oskab rahaga ümber käia, samas käib ühistu, valla, linna või riigi võlgadesse ja vaesusse ajamine meil üle jõu. Õigemini: üle mõistuse!

Noa laev tuleb meil valmis sada, et suur s-tähega vilets koos üle elada ja ühiselt uut Eestit ehitada!

ENIMLOETUD

VIIMASED