Menu

Võitlus viimse hingetõmbeni

Ülo Telgmaa õlimaal Määritsa talu tragöödiast 65 aastat tagasi. Foto: erakoguAJALUGU • Homme möödub sellest 65 aastat. See toimus 1. aprillil 1946 Võrumaal Sõmerpalu vallas Määritsa talus. Pool päeva kestnud tulevahetuses langes sissepiiratuna kaheksa meest ja kolm naist.

65 aastat on inimesele pikk aeg. Praeguse põlvkonna teadvusse jõudis sündmus kuulujuttude kaudu, mida rahvasuu paraku mugandab alati ajajärgu maitse kohaseks. Aga too juhtum on ka osake ajaloost ja seda võib mõista ainult ajalooliselt kujunenud olukorra raamides.

Sõda oli Euroopas alles aasta tagasi lõppenud. Eesti oli langenud taas kommunistliku suurvõimu alla, mille vastu rahva valdav osa oli kolm aastat võidelnud. Võõrvõim nägi selles võitluses üksnes kuritegu Nõukogude riigi vastu ja too valdav enamik rahvast langes jälituse ja tagakiusamise alla.

Teiselt poolt elas tolles osas rahvas kindel usk Eesti riigi tagasitulekusse. Tuhanded sõdurid ei pannud relva käest, vaid jätkasid võitlust metsavendadena. Kohalik elanikkond toetas neid aineliselt ja andmetega. Õpilased Võrumaa koolides lõid põrandaaluseid ringe, mis tihti olid ühenduses metsavendadega. Iseloomulikult ajajärgule ei vihatud niivõrd vene sõdureid, vaid võõrvõimu käsilasi, eesti kommuniste.

13. märtsil 1946 vallutasid metsavennad Osula aleviku ja elanikelt saadud andmete põhjal mõistsid kohut ja lasksid maha 13 nõukogude aktivisti. Toimiti põhimõttel: vanglaid meil pole, suuremad süüdlased laseme maha, väiksemad laseme lahti.

Teade vallakeskuse vallutamisest Võrumaal jõudis Tallinnasse ja Moskvassegi. Kõik püüdsid oma nahka päästa pealehüppamisega alamatele võimudele. Partei- ja julgeolekujuhtidele Võrus anti metsavendluse hävitamiseks aega kaks kuud.

„Seltsimehed” asusid kohe tegevusse. Sõmerpalu vallas vangistati hulk mehi ja naisi, kel eeldati olevat sidemeid metsavendadega. Ülekuulamisel inimesi piinati, nende hulka kambrisse pisteti omi agente, kelle kuuldes pahaaimamatult kõigest räägiti. Nii jäi kahtluse alla talu, mille omanik, Eesti sõjaväe kapten Erich Määrits oli taganenud koos sakslastega läände (suri USAs 1967). Talus elas kapteni naine, naise ema ja õde, kuna vend varjas end metsas.

Ööl vastu 1. aprilli piirasid 120 NKVD eriüksuse sõdurit vanemleitnant Osokini juhtimisel ja viieteistkümne kohaliku hävituspataljonlase abil Osula ümber. Varavalgel sööstis löögirühm taluõue, kuid neile avati akendest püssituli. Löögirühm taganes põhijõudude juurde. Siis avati akendest äge kuulipildujatuli, mille katte all kuus metsavenda ja perenaise õde püüdsid metsa põgeneda. Kuid seda märgati – kaks metsavenda langes ja õde vangistati. Teised neli tõmbusid tagasi tallu.

Ka piirajad taganesid naabertalude varju ja avasid Määritsa talule kahest raske- ja seitsmest kergekuulipildujast ning enam kui sajast püssist marutule. Kõik kõrvalhooned peale ühe süttisid ja põlesid koos loomadega maani maha. Võrust saabus piirajatele veel lisajõudu.

Seitse tundi kestnud võitluse järel saatsid piirajad tallu perenaise õe sõnumiga: andke alla või teid põletatakse koos majaga! Majast tuli vastus: teeme 45minutilise vaherahu, siis räägime edasi. Perenaise õde tahtis tallu tagasi minna, kuid langes üksikust lasust. Vaherahu siiski kehtis.
Neljakümne viie minuti möödumisel tõsteti talu aknale sinimustvalge lipp ja piirajatele avati kuulipildujast ja püssidest tuli. Kohe süttis leekkuulidest elumaja. Võitlus jätkus katuse sisselangemiseni. Järgnes vaikus.

Mahapõlenud majast kiskusid piirajad pootshaagiga kuus tundmatuseni söestunud laipa, need maeti läve ette kaevatud auku. Korstnajalast leidis NKVDlane pudeli kirjaga: „Eesti rahvas! Täna, 1. aprillil 1946 meie, Eesti partisanid, võitlesime tiblade ja eesti rahva äraandjate vastu. Avaldasime kuuekesi vastupanu vaatamata suurele ülekaalule umbes kaheksa tundi. Niisiis, eesti rahvas, võidelge visalt eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest! Elagu vaba Eesti ja eesti rahvas! … Tervitab Avo Pruus.”

Avo Pruus oli ka ainus tõepärane nimi paberil. Teised surmaminejad olid ilmselt kohaliku päritoluga ega tahtnud omaste pärast nime avaldada.

Kindlasti jätsid oma elu põlevas majas perenaine Marta Määrits, kes nädal hiljem saanuks 48aastaseks, tema ema Liina Sillamaa, õde Erna ja vend Osvald Tatrik, metsavendade juhid Avo Pruus ja Karl Heerik. Tundmatuks jäi üks laip, teised olid tules täielikult hävinud. Väljamurdmisel langesid Aksel Pallav ja Kalju Tiits. Ründajate kaotustest ei jäänud avalikkusele mingit jälge.  
Jumalagajätukiri Eesti rahvale säilis Tallinnas KGB arhiivis.

Jääb öelda Võrumaalt tänu maalikunstnik Ülo Telgmaale Haapsalus selle kangelasvõitluse jäädvustamise eest, millisteta Eesti ajalugu jääks järelpõlvedele mingiks arusaamatuks juhuslike sündmuste puntraks. Aga ka häbi „uurijatele”, kes mullu trükitud albumis „Võrumaa pärandkultuurist” tõid 1946. aasta 13. märtsi Osula sündmuse pioneeritoa materjali ümberkirjutisena.

Ajalugu on ennegi ümber kirjutatud ja maha salatud, aga ta käib ikka meie kannul kui vari.

KUUM

15 PÄEVA ENIMLOETUD

VIIMASED

Prev Next