Menu

Töötud tööotsinguil: „Lootust ei tohi kaotada”

Kaks kolmest naisest, kes meile vapralt oma tööotsimiskogemusi kirjeldasid, ja nende positiivse ellusuhtumisega tööharjutuse juhendaja Ave Landrat (keskel) – vasakul on Tiina ja paremal Elve.  Foto: IRJA TÄHISMAAINTERVJUU • Järjest suurenevale töötusele mõeldes otsustasime teha tänavuse jõululoo töötutega. Kuna ei olnud lihtne leida kedagi, kes oleks nõus oma nime ja näoga endale osaks saanud raskustest ning alandustest kõnelema, siis võttis loo ettevalmistamine aega. Lõpuks leidsime siiski kolm vaprat naist – Tiina, Elve ja Merle, kes tulid koos oma positiivse eluhoiakuga tööharjutuse juhendaja Ave Landratiga (Ave Landrat on  töötukassa korraldatava, pikaajalistele töötutele mõeldud 400tunnise tööharjutuse grupi juhendaja, kes osaleb ka rahvusvahelises Grundtvigi õpikoostööprojektis „Hariduse pakkumine piiratud võimalustega inimestele”, mille sihtgruppi ka töötud kuuluvad) Võrumaa Teataja toimetusse ja rääkisid, mida töötu olemine tähendab.


Sel detsembrikuisel hommikul, kui Tiina (52), Elve (43) ja Merle (41) koos oma juhendaja Avega mu kabineti uksest sisse astuvad, on ilm tavapäraselt sajune ja morn ega erine intervjuu alguses karvavõrdki diivanil istet võtvate inimeste ilmetest. Ka need, välja arvatud juhendaja Ave oma, on mornid. Täheldan veel ühe joone, mida ei leia jõulurõõmus või stressis kaubamajadesse raha tuulutama tõttavates tööinimestes. Tiina, Elve ja Merle nägudelt peegeldub vastu mingi kummaline rahulikkus. Ent see ei ole õnnis jõulurahu. See on vaikselt süvenev sisemine veendumus, et kui asjad juba kord niimoodi seatud on, siis ju nad nii peavadki olema. Küll löövad nende silmad hetkeks särama oma juhendajast Avest rääkides – tööharjutus on neile kogu selle halluse juures üks väheseid võimalusi suhelda ja end jälle inimesena tunda.

Palun kirjeldage end natuke. Mis ajast töötu olete ja mis ametit varem pidasite?


Tiina (52):
Olen pikaajaline töötu, ametlikult aastast 1986. Põhiliselt olin kodus ja kasvatasin lapsi (mul on neid seitse, kõige noorem on nüüd juba 15), aga olen ka mitmes kohas koristajana töötanud.


Elve (43): Mina olen tegelikult pärit Tallinnast, 14 aastat tagasi kolisin Võrru. Töökohti on mul mitmeid olnud. Viimati olin kontaktikeskuse telefonimüüja, aga see mulle ei sobinud, sest inimesed pole pakkumistest huvitatud, hakkavad sõimama. Tulin ära selle aasta märtsis. Siis töötasin Tallinnas nädal aega postiljonina ja olen töötanud veel kasvataja abina, söögitädina, koristajana. Mul on neli last vanuses 11–23.


Merle (41): Minu viimane töökoht oli Soo kohvikus Võrus. 1. detsembri seisuga olen töötu olnud kaks aastat. Olen olnud müüja ja nahavabriku õmbleja. Mul on kaks last.


Kujutame ette, et elame unistustemaailmas. Millist tööd te ideaalis teha sooviksite, kui ise valida saaksite?Selliseid ilusaid maale teeb Tiina.


(Kõik kolm naeratavad ja raputavad pead – nad on juba aru saanud, et unistamisest ei ole kasu. – toim)


Tiina: Mind huvitaks aiandus ja lilleseade – aiandus suvel ja lilleseade talvel. Iluaiandus.


Ave: Tiina on fantastiline kunstnik!


Tiina (tagasihoidliku naeratusega): Mängin vesivärvidega ja linikuid olen teinud eluaeg. Veel meeldib mulle heegeldada ja tikkida. Maalimisega olen tegelenud viis viimast aastat, põhiliselt teen loodusmotiive. Ma ei tee maha, vaid tuletan nähtud motiive peast. Olen ennast ka sel suunal arendanud – viis aastat tagasi sattusin kunstnik Tiit Varblase juurde kursustele. Oma töid ma ei müü, kuna raha, mis selle eest saaksin, on nii armetu. Kui, siis kingin niisama.


Ave (naeratades): Turundusoskus null.


Tiina: Usun, et mul oleks ka võimalust lilleseadjana tööd saada. Aga kõik jääb hariduse taha, mida mul on vaid kaheksa klassi. Võrus ei ole ka aiandeid ja mujale väljaõpet saama minna oleks mul võimatu.


Elve: Unistustest ma ei tahaks rääkida, aga reaalselt meeldiks mulle kaupa välja paigutada. Mul on keskharidus, aga eriala pole. Hiljuti oli võimalus hakata majahoidjaks, aga tööandja ei tahtnud mind ametlikult – sotsiaalmaksu pärast (kõik noogutavad mõistvalt – toim). Arvan, et see poleks mulle ka sobinud, sest ma pole varem majahoidja tööd teinud. Mul on ka seljaprobleem, rasket füüsilist tööd ei kannataks.


Ave selgitab, et töö otsimisel tuleb lisaks oma soovidele ja võimetele arvestada kindlasti ka oma tervisliku seisundiga – ei ole mõtet endale liiga teha, kui oled näiteks lehtede riisumiseks või lume lükkamiseks liiga nõrk.


Elve jätkab: Kauba väljapanek oleks sisetingimustes. Veel meeldib mulle raamatuid lugeda ja üks mu hobidest on ka internetis surfamine. Kõne alla tuleks ka töö raamatukogus, aga kahjuks Võrus ei ole need kohad vabad.


Merle: Mulle meeldiks ka kauba väljapanija olla. Olen sellesse ametisse ka kandideerida proovinud, mitmeid avaldusi välja saatnud, aga ühendust ei võeta, isegi mingit tagasisidet ei anta. (Jõuetu vihaga:) See ajabki vihaseks!


Elve (veel mitte päris lootusetu naeratusega): Mulle on mõnest kohast ikka öeldud, et aitäh, et kandideerisite, aga te ei osutunud valituks.


Ave: Inimesed heituvad, kui neile ei vastata – et ju ma siis ei kõlba kuhugi, kui mulle ei öelda isegi ära.


Kuidas olete rahul tööhõive ja selle pakutavate teenustega?


Tiina: Koolitustega olen küll väga rahul, mulle on nad palju andnud.


Ave: Lisaksin veel seda, et tööotsijaid mõjutab nii tervis kui ka meeleseisund. Sul võib olla oskus, aga sa ei julge seda pakkuda. Ja need tööharjutamised kasvatavad suhtlemisjulgust ja -võimet.


Elve: Olen ka töötukassaga rahul. Saatsin nende soovitusel mitmesse kohta CV, aga pole veel vastust saanud.


Merle: Imelik on see, et muudkui viid ja viid neid CVsid, sulle ei vastata, aga tööhõivest öeldakse, et seni viid, kui sind tööle võetakse!


Ave (julgustavalt): Nemad tahavad, et sa ikka ei loobuks!


Räägime reaalsest olukorrast. Mis te arvate, millist tööd teil oleks reaalselt võimalik saada?


Tiina: Pakutud on koristaja kohta, aga seal on palgad nirud. Tuttavad koristajad on rääkinud – koormus ja palk pole tasakaalus. Mul on terviseprobleem ka – tänavakoristust ma teha ei jõuaks. (Lepliku naeratusega:) CVsid ma eriti palju saatnud pole. Leian, et pole mõtet närve kulutada. CV on mul õhuke ka.


Elve (lõbusalt): Mul on jälle nii palju töökohti olnud. Ei julge kõiki kirja panna. Vaatavad, et jooksik! Viimase kuu jooksul saatsin kolm CVd. Üks oli see majahoidja koht, kus pakuti kahe objekti eest 100 eurot kuus. Tööbüroost soovitati Kütioru puhkekeskust ja Cristellat, aga vastust ei ole praeguseni. Ühe saatsin veel Maksimarketisse, aga sealtki pole veel vastust. Kui tahtjaid on nii palju, siis vaevalt mind võetakse.


Ave: Kui sa seda ei usuks, siis sa ju ei kandideeriks?


Elve: Eks mingi lootus muidugi on. Kütiorust vastati, et juhataja vaatab kaaskirja üle ja annab teada.


Merle (väsinult): Mina olen saatnud palju CVsid. Proovisin ühte söögikohta koristajaks ja lubati helistada, aga nüüd on juba kaks nädalat möödas ja helistanud ei ole keegi. Viimase kuu jooksul olen kolme kohta proovinud, aga vastatud ei ole kusagilt.


Elve: Töötukassast on öeldud, et minge suvalisse firmasse ja pakkuge end. Aga ma ei tea ju, millega firma tegeleb!


Mis teid tööotsimise juures kõige rohkem häirib?


Tiina: Kohtade vähesus ja see, et transpordivõimalused puuduvad, ühest kohast teise sõitmisel on bussikulu väga suur. Reaalselt on tööotsimine liiga kulukas.


Elve: Mind häirib kaasaja tööpakkumiste juures kõige rohkem see, et avaldusele peab CV ja kaaskirja lisama. Nõukogude ajal oli vaja ainult avaldust.


Tiina: Papremajandust on liiga palju!


Merle: Et tagasisidet pole. Saaks kas või natuke kuskil tööpraktikal olla!


Ave: Paljud tööotsijad sooviks, et kontaktivõtt oleks lihtsam.


Elve (unistavalt): Võru bussisõit võiks olla tasuta.

 

Merle: … ja hambaarst. Ma just käisin – 60 eurot oli arve.


Tiina: Ma ei julge hamba-arsti peale mõeldagi.


Kuidas toime tulete?


Tiina: Minul pole raha kunagi olnud. Olen nii pikalt töötu olnud ja töötu abiraha ma enam ei saa, elame mehe invaliidsuspensionist. Suure osa sellest võtab üürivõlg. Kätte jääb vähe, 100 euro ringis – paar korda kuus saab poes käia.


Elve: Saan 76 eurot kuus toimetulekutoetust. Osa pean maksma üüriks. Mul on ka vanast ajast üürivõlg olemas, sellele läheb ka iga kuu raha. Kui mõistlikult elada, siis saab hakkama.


Ave: Paljudel toetavad lähedased, kui selleks muidugi võimalust on.


Merle: Mul on lasteraha ja toitjakaotus. (Merlel langes töötuks jäämine samale ajale abikaasa surmaga. – toim) Toimetulekutoetust ma ei saa – öeldi, et oma maja, järelikult oled rikas. Natuke üle 200 euro saan kuus kätte.


Öelge, mis teile lootust annab?


Tiina: Iseendaga rahul olemine, joonistamine. Tööga kaob vabadus ära, sa ei saa näiteks haige olla. Ma ei kurda – olen veel suuremas peres kasvanud, kui mul endal on.


Elve: See, kui olen ise terve ja kui lapsed on ka terved. Usun, et kui pidevalt otsida … Lootust ei tohi kaotada!


Merle: Miski ei anna lootust. Tervis on ka halb. Headel aegadel olen mõelnud, et siin enam ei saa, vaja on välismaale minna. Aga ma pole suurem asi reisija, juba Tallinna sõidust on nii kõrini, et …


Mida arvate tööharjutusest? Kas töötukassa korraldatud kursusest on teile ka kasu olnud?


Tiina: Kasu ikka! Õppisime näiteks puhastusteenindust ja saime tõendi baaskoolituse läbimise kohta. Huvitavaid tegevusi oli veel – õppisime ka pildistamist.


Elve: Töötule, ainult kodus istunud inimesele meeldis, et sai inimestega suhelda ja kohtuda nii kihvti inimesega nagu Ave.


Ave: Oleme päris mitmetega omavahel tänaseni suhtlema jäänud.


Merle (intervjuu ajal esimest korda reipust ilmutades): Sain kodust välja ja tuttavaid juurde. Mul polegi neid olnud. Nüüd sain.


Ave: Suhtlemine ongi kõige alus. Kui jääd koju, siis hakkad sõpradest, üldse inimestest irduma, muutud kinnisemaks, jääd koju kapselduma. Enesekindlus hakkab kaduma. Oled üksi, ei taha oma muresid kellegagi jagada, peidad end internetti …


Ave Landrat, mida teie töötutega tegelenud ja nende probleeme nii lähedalt näinud inimesena neile soovitaks? Kuidas praeguses karmis majanduslikus kliimas ellu jääda?


Ave: Räägi inimestega! Ei tohi jääda omaette. Töötukassa uksest on võimalik iga hetk sisse astuda ja öelda, et ma ei oska seda või teist, palun aidake. Tervist tuleb hoida. Tervis ja meelsus ongi tööotsingutel ning üldse elus kõige olulisemad. Kui pind kõigub, siis vajad tuge. Hea, kui oled nagu Tiina, kes toetub loodusele ja joonistamisele.


Tiina: Mina sain tuge ka töötukassa pakutavatest koolitustest.


Ave: Tiina kartis enne arvuteid, nüüd aga saab kõik asjad arvuti teel aetud. Tuleb meeles pidada, et plaksutamiseks on vaja kaht kätt. Kui saad negatiivse vastuse, siis probleem ei pruugi olla sinus. See koht ei pruugi sulle lihtsalt sobida. Julgege tuge otsida – kõik komistavad ja kukuvad!

Intervjuu lõppedes on Tiina, Elve ja Merle juba märksa rõõmsamad ning meenutavad lõbusalt, kuidas teineteisega suhtlemine nende päevadesse päikest on toonud. Ehk ei ole lootus siiski veel kadunud?