Menu

Ärge jääge üksi

Tänane Võrumaa Teataja on töötuseteemaline. Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida – töötus Eestis suureneb hirmuäratava kiirusega, rääkigu teise majanduskriisi eitajad mida tahes. Ka tänavused lumeta jõulud on töötuse nägu – nutused ja mornid.


Küsisime ka riigikogulastelt, kuidas nemad töötutena jõulud mööda saadaksid. Sellel, kelle palk on uuest aastast 3380 eurot, on muidugi hea soovitusi jagada sellele, kelle kuusissetulek on närune 100-200 eurot. Nende maailmade vahel haigutab kuristik ja selleks, et riigikogulane töötust tõeliselt aru saaks, talle tõeliselt silma sisse vaataks, peaks ta sooritama tohutu, aega ja pingutust nõudva hüppe – sinna, kus ei sööda mitte sushit ja kalamarja, vaid ollakse õnnelikud leiva ja piima üle, kus ei tangita Statoilis, vaid käiakse jala, ega sõideta jõuluajaks Sajusaartele, vaid käiakse paar korda kuus Säästumarketis ning veeretatakse ka seal sõrmede vahel sente.


Riigikogulaste vastustest ilmneb, et nad ei taha seda hüpet teha ja eks põhjuski ole aimatav – tõde on selleks liiga kole. Kes on aga sellise olukorra tekkimises süüdi? Ei keegi muu kui need, kes seda üüratut laeva, millesse meie, eestimaalased, kõik ära mahtuma peame, tüürima on seatud. Kes on aga nõus vabatahtlikult tunnistama, et on olnud liiga ahne ja liiga loll? Meie riigis ainult enesetapja või hull.


Ainus soovitus, millest töötuks jäänud inimestel reaalselt kasu on, kõlab hoopis nendega pikalt ja põhjalikult tegelenud tööharjutuse koolitaja Ave Landrati suust: „Räägi inimestega, ei tohi jääda omaette.” Niisiis – ärge jääge üksi. Viinapudel ei ole lahendus ega ole ka seep ja nöör. Nutused jõulud ei pea veel kõikematvat kurbust tähendama, kui endal julgust läbi pisarate naeratada ja abi paluda.


On üks ütlemine: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vahel on vaja astuda veel vaid üksainus samm ja selle astumine võib olla väärt rohkem kui kõik elu jooksul astutud sammud kokku. Tehkem see jõupingutus – nii teie, kes te koormatud olete, kui teie, kellel on jaksu kellegi koormat kergendada. Ulata käsi; naerata; küsi, kas abi vaja; vaata silma ja ole päriselt olemas – selles on tõeline jõulumõte, mitte kaubamajade kingirallis ning enese lõhkisöömises. Ole inimesele inimene. Hääd jõuluaega!