Menu

Aastad vahelduvad, aeg kaob

Aastavahetusele läheneme tavaliselt vahelduvas meeleolus – kord tõusvate lootustega tulevale aastale, kord masendavate meenutustega tegemata töödest mineval aastal.


Inimene on ühiskondlik olend, määratles Aristoteles juba 2300 aasta eest. Meile pole ükskõik, mis toimub meie ümber, milline on ruum, milles elame. See viib meid paratamatult poliitikasse.


Poliitika on ka Vana-Kreekast päritud mõiste, tuletatud sõnast „polis” (linn – toim). Algselt siis linna valitsemise ja juhtimise kunst. Järelikult on linna poliitika, kuidas korraldada inimeste elu ja eluruumi inimväärikamaks.


Võru olevat „üts ummamuudu liin”. Punkt ja kogu lugu. Milles seisneb tema omapära, jääb meie kultuuripoliitikuil seletamata. Loodus on „ummamuudu” vist igal linnal ja selle ümber. „Ummamuudu” kapselduma ja ummistuma kipub elu, eneseteadvus ja tänavakeel teisteski väikelinnades, andes ainet vaid sisutuks kolkapatriotismiks.


Mulgimaa laulik Hendrik Adamson kirjutas traagilisel 1940. aastal:
„Kui kaome kord rahvana, säilib mis meist?
Hulk indiaane on hukkunud,
ent nimesid, nimesid jäänud neist.”


Kus on Võru nimed, nood „ummamuudu” nimed, mille kandjad on jõudnud kodumaa ajalukku? Meie naaber Valga on parke ja tänavaid kaunistanud linnas elanud või selle arengule kaasa aidanud isikute mälestussammastega. Stefan Bathory, Poola kuningas, kes 1584. aastal andis Valgale linnaõiguse, Alfred Neuland, esimene eestlasest olümpiavõitja (1920). Ernst Enno nimi anti tänavale, kuigi too omanäoline luuletaja elas Valgas vaid kümme aastat, Janis Zimse uhke hauasammas jääb küll Läti poolele, aga ta ise jõudis ka Eesti ajalukku, meie iseseisvusele tee rajava põlvkonna kasvatajana.


Või võtame kodumaa teiselt servalt maakonnalinna Haapsalu. Mälestussambaga on sealgi jäädvustatud Ernst Enno, kes koolinõunikuna elas linnas 15 viimast eluaastat; dr Hunnius (1797–1851), linnapea ja mudaravila asutaja; Bernhard Laipman, sirgeselgne talumees, kes 1906. aastal valis mahalaskmise ihunuhtluse asemel; Rudolf Tobias (1873–1918), helilooja, kes Haapsalus ei elanud, aga oma maakonna mehena oli ausamba vääriline; Pjotr Tšaikovski, kes seal suvitades tegi helitööks „Mälestused Haapsalust”.


Ka Võrus on Kreutzwaldi järel elanud inimesi, kelle maine ulatus üle linnapiiride. Siin töötas aastatel 1901–1919 notarina Jaan Lõo, omapärane luuletaja Muinas-Eesti ainetel. Võrus on kirjutatud peaaegu kogu ta looming, mis ilmus 1916. aastal kogumikuna „Nägemised”. Need kujunesid prohvetlikuks tulevikunägemuseks nagu Kreutzwaldi eeposki – vaid kolm aastat hiljem läks Eesti Rahvavägi Landeswehri sõjas sama võidurada Riia alla, mida käisid Lõo muistsed sõdalased. Meie ajal toimus Lõo nägemuste võimas taassünd: helilooja Urmas Sisask lõi tema sõnadele oratooriumi „Pro Patria”, mis kanti ette jaaniööl 2009 Võidusamba avamisel Tallinnas. Olgu lisatud, et Jaan Lõo abikaasa Emmi valiti esimese naisena Võru volikokku (1917) ja ta sai ka linnavalitsusse.


Üle Eesti ja pagulaste kaudu Ameerikaski meenutab Võru ning Võrumaad laul Haanja mehest, kes tuli Tiganiku poodi „uma kolme kopkaga”. Vähesed teavad, et kaupmees Adam Tiganik (1854–1932) on eelkõige teenekas kultuurikandja, kes jättis sügava jälje Urvaste, Vaabina ja Võru arengusse. Tema koos Haanja mehega ja noodikirjas laulureaga vääriks Tšaikovskit meenutavat monumenti sissesõidul vanalinna, Kreutzwaldi–Paju tänavanurgal, kus asus maailmakuulsaks saanud „Tiganiku puud ja pank”.


Meenutada väärib ka Juhan Semmistet, eesti ajalehe rajajat Võrus, kohkumatut eesvõitlejat ja seltskonnategelast. Ka Priit Suiti, esimest eesti linnapead Võrus, kes sellel kohal püsis 21 aastat, kuni bolševikud ta mõrvasid. Nagu Semmistegi.


Olen kõigest rääkinud ja kirjutanud paarkümmend aastat. Linnaisad pole kunagi olnud mälestussammaste püstitamise vastu, kuni neid lummasid Toompea ja Brüsseli kõrged tornid. Võrru jäi endiselt vaid Kreutzwaldi sammas, mis püstitati 85 aastat tagasi.


Meie vajame mälestussambaid. Mitte üksnes mineviku mälestamiseks, vaid ka tuleviku pandiks, – et on võimalik olla kaupmees, jurist või linnapea ka kultuuriinimesena, seadusetähe ja kasu teenimise kõrval.