Kui härra Maurus romaanis „Tõde ja õigus” ütles Indrekule, et maal on veel ausaid inimesi, siis pidas ta aususe all tõenäoliselt silmas kohusetunnet. Maal on veel alles kohusetundlikke inimesi.

Kuulates maal elavate või maale elama kolinud inimeste juttu, siis koorub välja, et üks peamisi põhjuseid, mis maal kinni hoiab, on just kohusetunne. See on siis kohusetunne oma vanemate ja vanavanemate, kõigi eelnevate ning järeltulevate põlvkondade suhtes. Laiemas plaanis on kohusetunne seesama tegur, mis inimesi Eestis ja Eesti riiki vee peal hoiab. Pole siis ime, et maal sünnib juba praegu peredesse palju lapsi, seda ilma lennuki pealt raha jagamatagi.

Maainimeste juttu kuulates selgub, et neilgi on elus olnud olukordi, kus nad on tahtnud minna linna lihtsama elu ja parema palga peale. Ühelt poolt on see mõistetav, inimene tahab ikka lihtsamalt ja mugavamalt läbi ajada. Nagu öeldakse, suurlinna tuled kutsuvad. Maalt linna, linnast teise riiki, teisest kolmandasse jne, nagu näeb ette uus maailmakorraldus, kus kõik on nii läbisegi põimunud, et pole enam kohta rahvustele, väikerahvastest rääkimata. Kus juured on läbi lõigatud ja uued põlvkonnad ei taha oma esiisade pärandist kuuldagi. Eesti rahvaarvule on uus kord mõjunud sama laastavalt nagu viimati Põhjasõda, mille kohta räägitakse, et Võrumaal oli näha rohkem loomade kui inimeste jälgi. Eestluse ajalooline kants Võrumaa, kus veel sadakond aastat tagasi elas paarsada tuhat inimest, on päris tühjaks jäämas. Rahvas jookseb oma juhtide eeskujul pea seljas laiali ilma peale õnne otsima.

Ajal, kus isegi riigijuhid on kaotanud vastutus- ja kohusetunde, tõstes rahvale üliraskel ajal mõõdutundetult makse ning soetades omale selle eest väga kalleid autosid, on ometi säilinud arvestatav hulk inimesi, kelle jaoks on endiselt tähtsad elu põhiväärtused. Keda sarnaselt romaani „Tuulest viidud” kangelase Scarlett O’Haraga seob kohusetunne, mis sunnib oma esiisade loodud väärtusi austama ja hindama.