Menu

Lugusid vanaisadest. Kuidas üks Võrumaa mees küüdirongi pealt põgenes ja Osulasse koju tagasi tuli

Foto: VÕRUMAA TEATAJAVanaisade konkursi lõppedes on paslik meenutada ka neid vanaisasid, keda meie seas enam ei ole, kuid kelle elu ja teod on meid kujundanud ja mõjutanud. Tänases loos meenutab oma vanaisasid Võrumaa Teataja reporter Irja Tähismaa.

MÄLESTUSED • Minu Navi külast pärit vanaisa Gustav-Eduard Vaher oli mu sünniajaks, 1977. aastaks juba seitse aastat surnud, nii et mina ei ole teda oma silmaga näinud, aga kuna mu isa Georg jutustas temast nii palju põnevaid lugusid, siis elustus vanaisa mu silme ees ning on mind tohutult mõjutanud.

Vahvate vanaisade konkursiga seoses meenus mulle isa räägitud lugu vanaisa vahvusest. Nimelt arreteeriti mu isa, kes õppis siis Tartu ülikoolis metsandust, 1948. aastal, süüdistatuna banditismile kaasa aitamise eest, ja viidi Venemaale Vorkuta vangilaagrisse. Tegelikult ei olnud ta muidugi mitte mingi bandiit, lihtsalt varjas oma isale kuuluvas majas Tartus Võru tänaval sugulasest metsavenda Enn Puru. Aga keegi kaebas ja sellest piisas, et 20aastasel teise kursuse üliõpilasel käed raudu lüüa ja talle kümme aastat vangistust mõista. Õnneks ei saadud kunagi teada, et isa oli ka Eesti Leegionis võidelnud, muidu oleks saanud 25.

Aga kui suureks küüditamiseks läks, siis pandi isa „pattude” pärast esmalt küüdirongi peale vanaisa ning läks lahti sõit Irkutski poole. Taheti ära viia ka vanaema, Osula kooli algklasside õpetaja Julie Eveline, sest üks kohalik mees oli tema peale kaevanud, aga vanaema oli nutma hakanud ja Vene ohvitser ütles talle: „Hea küll, mine koju!”. Pärast seda ei tulnud vanaemale enam keegi järele, aga vanaisa sõit Venemaa avarustesse jätkus.

{fcomment}

15 PÄEVA ENIMLOETUD