Menu

Tartu naistekliinik võlub sünnitajaid uue maja ja professionaalsusega

Tartu ülikooli naistekliiniku juhataja, doktor Fred Kirss (vasakul) ühes kliiniku avaras ja helges, suure vanniga sünnitustoas noorele perele enne sünnitust nõu andmas. Foto: IRJA TÄHISMAAUURING • Võrumaa Teataja kolmas Lõuna-Eesti sünnitusvõimalusi uuriv retk viib meid taaskord Tartusse, ent sedapuhku Tartu ülikooli naistekliinikusse – Lõuna-Eesti ainsasse kolmanda etapi haiglasse, kus ka tervislike probleemidega rasedad end turvaliselt tunda võivad. Kohtume ämmaemandatega, kel on vaatamata kliinikumi koridorides sagivast rahvamassist sünnitaja jaoks aega, ja sünnitusosakonna sarmika juhataja dr Fred Kirsiga, kelle jaoks naiste heaolu on peamine.


Tunnistan alustuseks ausalt – kui läinud nädala esmaspäeva hommikul kell 6.30 Võrust Tartu poole sõitma hakkasin, kujutasin endale vaimusilmas ette, et naistekliiniku puhul on tegemist järjekordse tüüpilise nõukogudeaegse riigihaiglaga, kus ühes otsas ehitatakse ja teises otsas sünnitatakse. Lohutasin end sellega, et kliiniku juhataja Fred Kirss on mulle vähemasti väga huvitava päevakava välja mõelnud – esmalt sünnitusosakonna igahommikusel koosolekul osalemine, siis plaanilise keisrilõike nägemine, sünnitusosakonna külastamine, vestlus ämmaemandate ja kõige lõpuks juhataja endaga.


Olin päris üllatunud, kui kohale jõudes selgus, et 2008. aastal Toomelt Puusepa tänavale kolinud kliinik ei olegi õõvatekitavalt nõukogudeaegne, nagu kartsin. Majas on hubane fuajee nagu Elites ja NB! kusagil koridorinurgas pole kastikest siniste kilesussidega. „Kilesusside ajad on meil möödas!” teatab mulle vastu tulnud Fred Kirss uhkelt, kui tema kõrval mööda helgeid ja rõõmsavärvilisi kliinikukoridore edasi sammun. Mul on seljas valge arstikittel. „Et saaksite end minu kõrval arstina tunda,” põhjendab selle vajalikkust dr Kirss, misjärel läheme sünnitusosakonna hommikukoosolekule.


Koosolekul arutatakse, mis juhtus kolmel varasemal päeval: kui palju sündis lapsi, kui palju oli normaalseid sünnitusi ja kui palju keisreid, kuidas lahendati ootamatuid olukordi. Juhtunust annavad aru neil päevil valves olnud ämmaemandad. Näiteks reedel oli kaks keisrilõiget – üks platsenta eesasetsuse ja teine armiga emaka tõttu – ning neli normaalset sünnitust. Oli ka üks keeruline olukord – üks 19aastane naisterahvas tuli kliinikumi kõhuvaluga, aga endaga midagi teha ei lubanud, kuigi ise käis ringi kägaras. Kuna vägisi ei olnud võimalik teda aidata, saadeti noor naine koju tagasi, lootes, et ta abi vajades ise tagasi tuleb.


Kiire keisrilõige


Koosolekult lahkudes suundume koos dr Kirsiga operatsiooniblokki, kus mulle lubati näidata plaanilist keisrit. Kohale jõudes selgub, et niisama lihtne see pole. Mul tuleb jätkata niinimetatud arsti rollis ehk panna selga roheline särk ja püksid, pähe kilemüts ja nina ette mask ning desinfitseerida käed. Alles seejärel võin operatsioonituppa astuda. Seal on umbkaudu kümme inimest, kel kõigil oma ülesanne – kes pintseldab lõigatavat kõhtu, kes seab valmis aparatuuri, kes ulatab keisrit tegevale Fred Kirsile kätte lõikeriistu, kes vaatab toimuvat niisama pealt (hiljem selgus, et tegu oli tudengiga).


Mulle öeldakse, et kui mul paha hakkab, siis andku ma sellest kohe teada, ja tuuakse istumiseks tool. Kuigi maski taga on palav ja selle üles-alla sikutamine õhku suurt juurde ei too, otsustan vapralt vastu pidada, sest ega keisrilõiget näe ju iga päev pealt. Pealegi hakkab varsti parem, harjun maskiga ja laualt avanev vaatepilt ei olegi nii hirmus, kui olin peljanud. Asi näeb välja nii – lõigatav uimastatakse ja ta kõht pintseldatakse kokku oranži värvi vedelikuga, seejärel kaetakse kõht kilega ning lastakse käiku terariistad. Doktor Kirss teeb paar oskuslikku sisselõiget, välja purskab natuke verd ja natuke lootevett ning mõne minuti pärast tuleb välja ka ürituse peakangelane – lilla ja krimpsus beebi, kes hakkab kohe veidi kägiseva häälega kisama. Kokku kestab kogu protseduur koos beebi kaalumise ja riietamisega ei rohkem ega vähem kui pool tundi ning näiks üpris lihtsa asjatoimetusena, kui peent käsitsemisoskust nõudvate lõikeriistade ja personalirohkus välja arvata. Fred Kirss ütleb pärast lõikust kommentaariks, et too keisrilõige tehti armiga emaka tõttu ja päeva teise keisrilõike näidustuseks on silmapõhja müoopia ehk lühinägevus – nimelt on ka see üks näidustus, mispuhul ise sünnitamine ei ole soovitav.


Võrumaal Kuldres elav ämmaemand


Järgmiseks siirdume sünnitusosakonda, kus Fred Kirss, keda kutsuvad tööülesanded, jätab mind vestlema kliinikumi ämmaemandatega. Minu jutupartneriteks saavad Aire Täär ja Mai Kangro, esimesel 17 ja teisel 35 aastat staaži. Rõõmsa üllatusena selgub, et Aire Täär elab tegelikult hoopis Urvaste vallas Kuldres ning käib sealt Tartusse tööle. Mai Kangro aga käib tööle Elvast. Seda ei tee nad muidugi mitte iga päev, vaid ainult siis, kui on nende vahetus. Ämmaemanda vahetus kestab 24 tundi järjest ja pärast iga vahetust on neil kaks-kolm päeva puhkust. Saan teada, et kokku on kliinikus 40 ämmaemandat, kellest kolm alles õpivad seda ametit, ja sünnitust võib iseseisvalt juhtida vaid kogenud ämmaemand, kel vähemalt viis aastat staaži. Ämmaemand on ka naistekliinikus sünnituse juures põhitegija – tema tegeleb sünnitajaga, arst tuleb ainult vajadusel (kuigi on kogu aeg valvel).


Kliinikus aidatakse päevas ilmale keskeltläbi kuus-seitse beebit, kuid see ei tähenda ämmaemandate sõnul seda, et neil poleks sünnitajate jaoks aega. Mõlemad vaidlevad vastu eelarvamusele, et suur haigla tegutseb niinimetatud konveiermeetodil, kus ühe naise sünnitust kiirustab tagant teise naise sünnitus, ja kinnitavad, et vastupidiselt foorumites levinud arvamusele saab ka kliinikumi sünnitaja piisavalt tähelepanu. „Kui kõik (pere)toad on täis (kliinikus on kokku 13 perepalatit, millest oli minu visiidi ajal vaba kolm – toim), siis nendele, kes seda ei saanud, võib jääda mulje, et mulle ei jäänud aega, aga see on pigem harv juhus, sest nii juhtub vaid paar korda aastas,” ütleb Aire Täär ja lisab naerdes: „Koridoris ei ole keegi sünnitama pidanud. Kuigi ka sellest ei oleks midagi häda – laps teab väga hästi, kus ta ilmale tulla tahab. Kui ta tahab, siis tuleb ka koridoris, ja ei juhtu ka midagi.” Ta teab, millest räägib – kord tuli tal sünnitust vastu võtta Suure Munamäe jalamil olevas autos ja kõik läks hästi. Sünnitus ongi alati ettearvamatu.


Väiksemad haiglad uhkustavad ka sellega, et seal pööratakse sünnitajale rohkem tähelepanu. „Kõik ei tahagi nii palju tähelepanu,” leiab Aire Täär. „Mõni sünnitaja ütleb kohe, et eelistab olla üksi või koos tugiisikuga.” Naistekliinikus doseeritakse tähelepanu vastavalt sünnitaja soovile – ämmaemand käib küll vahel ära, kuid hoiab sünnitajal pidevalt silma peal ja on sünnihetkeks alati kohal. Foorumeid Aire Tääri ja Mai Kangro sõnul uskuda ei tasu. „Üks naine, kel oli hea sünnituskogemus, rääkis mulle, et ta ei suuda uskuda, kuidas võib nii kirjutada,” sõnab Aire Täär. „Ma siis ütlesin, et pangu ta oma mõtted ometi kirja, lükaku need väited ümber, aga paraku on nii, et aktiivsemad kirjutajad on need, kes ei jäänud oma sünnituskogemusega rahule.”


„Mulle minu töö meeldib, sest selles ei ole kunagi rutiini. Hea on ka see, et meil on noor kollektiiv,” ütleb Mai Kangro. „Vastutust on palju, aga rõõme on rohkem – isade liigutuspisarad lähevad eriti hinge,” lisab Aire Täär. Küsin, kas on ka mingeid omadusi, mida ämmaemandatel kindlasti olla ei tohiks. „Rumal ei saa olla,” vastab Mai Kangro muheledes. „Külma kõhuga ei tohi olla,” ütleb Aire Täär. „Peab olema tahtmist selle asjaga tegeleda, kannatlikkust, empaatiavõimet. Aega peab olema.”


Sünnitaja peaks olema paindlik


Kui rääkida sünnitusvõimalustest konkreetselt, siis ka naistekliinikus on olemas kõik võimalused sünnituslauast vannisünnituseni. „Naine saab avaldada soovi, kuidas ta sünnitada tahab,” ütleb Aire Täär. „Prioriteediks on naise vaba valik.” Vette lubatakse siiski ka seal sünnitada vaid juhul, kui ema ja beebiga on kõik hästi. Naistekliinikus on selleks tervelt kolm vanni (sünnitustubasid on osakonnas kokku üheksa – toim).


Sünnitusasendi osas ütlevad ämmaemandad, et naist on kõige parem aidata siis, kui ta on laua peal. Siin peavad nad eeskätt silmas rasedaid, kel on tervislikud probleemid. Kui naisel probleeme pole, on tal võimalik ise sünnitusasendit valida. Vabadusi on teisigi – sünnitaja võib omi asju ja CDsid kaasa võtta ning sünnituse juures võivad viibida ka vanemad lapsed. Loodud on kõik võimalused mõnusaks peresünnituseks – mees võib soovi korral isegi naisega koos vanni ronida.


Nagu väiksemad riigihaiglad, nii pakub ka naistekliinik kõrgema individuaalse lähenemise vajadusega sünnitajatele tasulisi lisateenuseid. Lisaks tasulisele perepalatile (öö maksab 31,96 eurot, selle eest saab kolm korda päevas süüa kaks inimest, üldpalatis saab ainult naine tasuta süüa – toim) on võimalik palgata ka ämmaemandat, mis maksab 191,73 eurot (3000 krooni). Seda teenust pakuvad vaid viieaastase staažiga ämmaemandad. Kui tavajuhul võib kliinikus ühe sünnituse juures vahetuda kaks kuni neljandat ämmaemandat, siis privaatteenus tähendab seda, et sinuga tegeleb sünnituse algusest lõpuni üks kindel ämmaemand. „Aga me püüdleme selle poole, et ka tavajuhul oleks sünnitaja juures üks ämmaemand,” ütleb Aire Täär.


Üldjuhul on naistekliiniku sünnitajad ämmaemandate sõnul leplikud ning suurte ja erandlike nõudmistega ei esine. „On hea, kui naine teab, mida ta tahab,” sõnab Aire Täär. „Aga sünnitus on selline asi, mille puhul peab olema paindlik. Mulle meeldivad naised, kes teavad, mida nad tahavad, aga esitavad oma soove mitte midagi nõudes, vaid pigem nii, et kui see on võimalik, siis ma sooviksin seda ja seda.” Kui küsida, kas sünnituse edukus sõltub pigem naisest või ämmaemandast, siis on ämmaemandate seisukoht ühene: „Rohkem ikka naisest.”


„Naine peab endal enne sünnitama tulekut niiöelda pea korda tegema. Ei saa loota, et keegi tuleb ja teeb minu eest selle asja ära. Samas peab olema paindlikkust. Kunagi ei ole mõtet teha üht kindlat plaani, parem on, kui on mitu plaani, sest siis on varuvariant, kui mõne soovi täitmine ei peaks võimalikuks osutuma,” on ämmaemandad üksmeelel.


(Järgneb.)

Seotud lood. NB! Loetelus puuduvad sisselogimist vajavad artiklid

15 PÄEVA ENIMLOETUD