UURING • Jätkame sarja Lõuna-Eesti sünnitusvõimalustest. Seekord on luubi all Põlva haigla sünnitusosakond, mis on väga populaar-ne ka Võru naiste seas. Käisime kohapeal vaatamas, kas kuuldus sellest, et just väike ja armas Põlva sünnitusosakond on Eesti üks paremad kohti sünnitamiseks, vastab tõele, millega ta oma konkurente üle trumpab ja mis nipiga on sinna loodud sünnitajaid ligimeelitav hea aura.  Minu vestluspartnerid olid Põlva haigla sünnitusosakonna juhataja Sirje Kõiv ning sama haigla ülem- ja lastearst Margit Rikka – säravate silmade ja positiivse ellusuhtumisega tohtrid, kes pooldavad loomulikku sünnitust ja leiavad, et sünnitajale tuleb anda nii palju vabadust kui võimalik.

Põlva haigla on olnud pikalt populaarne ka teiste maakondade sünnitajate seas, olen kuulnud, et teie haiglat peavad parimaks mitte ainult Võru ja Tartu, vaid ka Tallinna ning Pärnu rasedad. Kust teile põhiliselt sünnitama tullakse?

Margit Rikka: Meile tullakse tõepoolest sünnitama igalt poolt, eriti just naabermaakondadest. Põhiliselt Tartust, üle-eelmisel aastal oli sealt 70 sünnitajat. Nüüd on see arv veidi väiksemaks jäänud.

Sirje Kõiv: 2009. aastal oli meil 41 protsenti väljastpoolt Põlvat, nüüd on see kuskil 25 protsenti. Tullakse Otepäält, Jõgevalt, Elvast, ka Võrust. Tartust tullakse spetsiaalselt just Põlvasse sünnitama.

Kuid miks Põlva sünnitusosakond mujalt tulnute seas nii populaarne on?

M. R. (naeratades): Hinnatakse seda, et meie arstidel ja ämmaemandatel on sünnitaja jaoks aega.

S. K.: Tormamist ei ole! Pakutakse rohkem privaatsust kui suures sünnitusosakonnas.

M. R.: Meilgi on olnud päevi, kus tulnud ette isegi viis sünnitust päevas, aga oleme ka siis hakkama saanud.

S. K.: Pigem on sünnitajal mureks, kas ta ikka perepalati saab. See ongi kõige suurem mure.
Kuidas teil välismaalt tulnud sünnitajatega on? Kas käiakse ka välisriikidest, näiteks Venemaalt?

M. R.: Jah, viimasel ajal on meil järjest rohkem Venemaalt kohale sõitnud sünnitajaid, sel aastal on neid olnud juba 11.

S. K.: (naerdes) Üllatab, et nad on nii kenad ja distsiplineeritud. Ootasime rohkem  temperamenti! Nad ei tee üldse häält, hoiavad end tagasi. Aga kui laps on ära sündinud, küll nad siis nunnutavad teda! Meie inimesed nii ei oska. Venelannadel läheb kohe nägu teistsuguseks, nad on hoobilt õnnelikud.

Eesti haigekassa teatavasti välisriikide sünnitajatele tasuta sünnitust ei võimalda. Kui palju Venemaalt tulnud sünnitajad teile sünnitusteenuse eest maksavad?

M. R.: Nad maksavad sularahas 737 eurot sünnituse eest pluss peretuba. Nad peavad olema keskmisest jõukamad, et seda endale lubada. On ka neid, kes tulevad juba teisele ringile, oma teist last sünnitama. Üks Pihkva naine, näiteks, on meil juba kolm last sünnitanud! Kokku on aastate jooksul olnud 20 Venemaalt kohale sõitnud sünnitajat.

Millal venelannad teid üles leidsid?

S. K.: Nad hakkasid käima 2008. aasta aprillis.

M. R.: Mujalt tulijate arv on olnud tõusutrendis viimased viis kuni seitse aastat. Tore on see, et nad turgutavad ka siinset hotellimajandust. Nad tulevad sageli varem kohale ja on siis siinsamas Pesa hotellis. Hotellitöötajad käivad neid pärast sünnitust lillekimpudega õnnitlemas!

S. K. (naeratades): Üks naisterahvas, kes elab siit 80 kilomeetri kaugusel Pihkvas, helistas mulle kella 23 ajal ja küsis, kas ikka jõuab õigeks ajaks sünnitama, kui nüüd sõitma hakkab. Ütlesin siis, et küll jõuate. Õnneks piirivalvurid ei taha sünnitajaga tegeleda ja lasevad ta ruttu läbi. Kell 2 öösel jõudis ta kohale ja kell 5 sünnitas!

S. K.: Vene pered on toredad, neil on alati peresünnitused. Kui kaasas pole mees, siis on kas õde või ema, ühel sünnitajal oli koguni vanaisa, kes oli töötanud sõjaväearstina. Kuid suur erinevus eestlastega on see, et vene mees sünni juurde ei tule. Ta on juures kuni selle hetkeni, mil laps sündima hakkab, ja läheb siis ära, teise tuppa. See on nende arvates naiste asi – neil on sünni hetke vastu mingi respekt, eriline austus.

Rasedatel on seoses sünnitusega sada hirmu ja sama palju soove. Milliste soovidega teie juurde tullakse ja kui palju te sünnitaja soovidega arvestate?

M. R.: Sellepärast meie juurde tullaksegi, et me lubame inimestel teha, mis nad tahavad. On olnud ka selline nõudmine, et lastearst ei tohi last kätega puutuda. Ma siis ei puutunudki kätega, ainult aparaadiga. Tuleme vastu täpselt nii palju kui pole ohtlik lapsele või emale, normaal-
suse piirides. Üksikud sünnitajad on olnud kurvad, kuna nad ei saanud soovitud keisrit, sest naistearst suutis neid veenda, et nad suudavad ise sünnitada. Üks naine oli seepärast tagantjärele väga pahane, kuigi tal oli kerge sünnitus.

S. K.: Laps oli praktiliselt juba väljas ja ta nõudis ikka keisrit! Ma ei pidanud võimalikuks juba alanud sünniprotsessi sekkuda ja seepärast jäi see keiser tookord tegemata.

M. R.: Mõni on jälle olnud pahane, sest ei saanud loomulikul teel sünnitada, kuna tuli teha erakorraline keiser. Paraku ei ole sünnitus tükitöö, iga naine on eriline ja sellest tulenevalt on erinevad ka kõik sünnituskogemused.

S. K.: Eelkõige oodatakse meilt loomulikku sünnitust. Tullakse otsima privaatsust ja turvatunnet.

Põlva haigla on kuulus vettesünnituste poolest – veel mõni aeg tagasi tahtsid paljud just vanni pärast teile sünnitama tulla. Kuidas sellega praegu on?

S. K.: Esimene meie haigla vettesünnitus toimus 7. juunil 1991, aga inglanna Janet Balaskas tegi kogu vabariigile õppuse alles 8. juulil 1993 ja seda just meie haiglas. Järelikult olime selleks ajaks juba mingil määral „spetsialistid”. Nüüd on vannisünnituste buum pisut taandunud. Vettesünnituseks peab naine valmis olema, laps peab olema terve ja ema ka. Aga iga sünnitaja võib meil enne sünnihetke korra vees ära käia, kas duši all või vannis.

M. R.: Kui looteveed on rohekad, siis enam vette ei lasta.

S. K.: Üks naine, kes ujus välja Estonialt, käis meil sünnitamas ja sünnitas vaatamata oma kogemusele vette. Mäletan, et tal oli veel selline helge ja madonnalik nägu – selliseid naisi näeb väga harva.

Kas lasete naisel sünnitusasendit valida või dikteerite selle talle ette?

M. R.: Naised võivad meil sünnitada, millises asendis soovivad.

S. K.: Nad saavad ise valida, kuidas neil kõige vähem ebamugav on.

Lauale kedagi ei sunnita?

M. R.: Mõnikord ütleb naine ise, et läheb lauale.

S. K.: Üldiselt lähevadki naised kas lauale või sünnitavad järil. Kuna väljutusfaasis jälgime loote südamelööke, siis lootetoonide kõrvalekallete korral on parem jälgida, kui sünnitaja on selili.

M. R.: Sellest, et toonid loksuvad, ei pruugi veel midagi häda olla.

S. K.: Siis meil on hästi hea meel, kui kahtlaste toonide korral sünnib terve laps! Aga ohusituatsioonid on erandlikud, enamus lapsi sünnib ilusasti.

Kuidas on lood valutustamisega? Olen lugenud, et Põlvas epiduraali ehk seljasüsti võimalust pole.

S. K.: Esimene valutustamisvahend on vesi. Aga ega sünnitajad siin väga seda epiduraali küsigi. Meile tulevad naised, kes tahavad loomulikku sünnitust. Valusid aitavad leevendada ka naerugaas (Põlvas on naerugaasiballoon olemas – toim), lõõgastid ja uni.

M. R.: Lugesin üht artiklit prantslannadest – seal on epiduraali kasutamine väga moes, aga sellisel juhul sa ei taju enam sünnitust.

S. K.: Sünnitus venib siis ka pikemaks.

Aga keiser? Millistel juhtudel seda teete ja kas saab ka soovkeisrit?

M. R.: Kui keisrit on väga vaja, siis sekkume. Tehniliselt võttes võiks muidugi kõik lapsed ära keiserdada. See oleks kõige lihtsam, asi käiks kiiremini ja nad kõik sünniks õigel kuupäeval. Aga sünnitus on müstiline asi, ühest elust saab korraga kaks, sellesse ei tohiks vajaduseta sekkuda. Üksikute plaaniliste keisrite puhul lähtume ema ja lapse huvidest. Näiteks mõni ema jääb raseduse ajal suhkruhaigeks, siis kasvab laps suureks ja naine võib vajada keisrilõiget. Ainult sünnitusvalu ei saa olla keisrilõike näidustuseks.

S. K.: Loodus ei ole ju loll. Ju see laps siis peab sündima valuga, kui see kord nii ette nähtud on. Muidu tal jääb positiivne sünnistress kogemata.

M. R.: Olen märganud, et keisriga sündinud lapsed on natuke ehmunud olekuga. Peame ju ka elus kogu aeg edasi trügima, loomulik sünd valmistab last selleks ette.

S. K.: Laps on tark, ta teab ise, kuidas tal kõige parem tulla on. Ta peab endale selleks ise kõige sobivama teekonna otsima. Kui naine nõuab keisrit, siis püüame teda kõigepealt ümber rääkida, kuid paar korda aastas tuleb ette ka selliseid sünnitajaid, kel on paaniline sünnitushirm – horror partus ja keda ümber rääkida ei õnnestu. Neile tuleb lõpuks ikkagi keiser teha.

M. R.: Jah, meie asi on sekkuda siis, kui laps jääb sünniteekonna otsimisega hätta. Minul endal on kaks last, mõlemad läbi valu saadud. Aga seda armsamad nad on!

S. K.: Minul jälle polnud sünnitades üldse valusid, aga see ei tähenda, et ma ei mõistaks neid, kel valud on.

M. R.: Paljud naised kogevad pärast loomulikku sündi naudingut, mida on võrreldud orgasmiga.

S. K.: Minu arvates on see pigem soojuse valgumine kehasse ja suur õnnetunne.

Mida naine ise hea sünnituskogemuse saamiseks ära teha saab?

S. K.: Naine peab olema valmis emaks saama, omaenda isekus tuleb maha suruda. Ja konsulteerida tuleks asjatundjate, mitte foorumitega – seal on väga palju ebatervet informatsiooni.

Lõpetuseks – te olete ise nii positiivsed ja juba teiega juttu ajades tekib hinge eriline rahu. Kuidas teil on õnnestunud siia nii positiivne aura tekitada?

M. R. (naeratades): See on kõige positiivsem osakond majas! Sünnitus pole ju haigus, siin on iseenesest nii hea aura. Võib-olla on töötajad just seepärast nii positiivselt häälestatud?

S. K.: Kui on oodata rasket sünnitust, siis hoiatame operatsiooniplokki, et ärge võtke midagi plaanilist ette, et me saaks vajadusel tulla nii kiiresti kui võimalik. Kogu operatsioonibrigaad elab sünnitajatele kaasa ja kuuldes, et naine on ise hakkama saanud, soovivad südamest õnne. See on nii tore!

M. R.: Ühtehoidmise üks põhjusi on kindlasti see, et meie haiglat on kogu aeg survestatud.

S. K.: Kogu aeg on meid kinni panna tahetud, viimati aastal 2004.

M. R.: Südame teeb soojaks, kui mõtlen, et haigla toetuseks allkirjade kogumine oli inimeste enda algatus. Meie õnneks on ka see, et siin pole juhtunud ühtki ränka meditsiinilist prohmakat. Haiglas võib seda ikka juhtuda, aga meid on hoitud. Meil on kuldsed inimesed, lojaalne personal. Maja võib olla, riistad võivad olla, aga ilma selliste inimesteta siin seda sooja ja sõbralikku õhkkonda poleks.

S. K.: Aga inimesed peavad tahtma siin olla! Mind ennast on käidud mitmel korral mujale tööle kutsumas, aga olen ikka siia jäänud. Sest see haigla juhtkond, kes meil praegu on, hoolib inimestest.

M. R.: Praegune direktor on nii hea majandusmees, et meil pole ühtki laenu kaelas. Rahapuudus annab muidugi tunda ja ka meie vähendasime palku, aga selle pärast pole siit keegi lahkunud. Haigla juhtkond rääkis igaühega, miks seda tehakse ning võttis vastu otsuse, et kõrgepalgaliste palka vähendatakse rohkem ja madalapalgaliste oma vähem.

S. K.: Meie majas kastisüsteemi pole, kõik tegutsevad ühtse meeskonnana.

M. R. (naeratades): Iga inimene on siin tähtis.

OLULIST

• Tasuta saab: koht üksikpalatis kolm ööpäeva (keisri puhul viis), sünnituse juures on valves olev ämmaemand, toit emale, mähkmed emale ja beebile haiglasoleku ajal.
• Ämmaemanda palkamine 127,82 eurot.
• Peretuba 9,59–15,98 eurot ööpäevas (hinna sees toit kahele kolm korda ööpäevas).
• Perekool igal teisel ja neljandal neljapäeval kell 14 ja on tasuta.
• Rasedate vesivõimlemine on tasuta ja toimub kolmapäeviti kell 15.30.

PLUSSID

• Sünnitusosakond on väike, vaikne, hubane ja privaatne.
• Rõõmsates värvides peretoad (kõige kallimas duširuum ja WC), neist kaks laia voodiga.
• Tagatud privaatämmaemanda teenus, mida pakub aasta ämmaemand 2009 Svetlana Nilbe.

MIINUSED

• Epiduraali ehk seljasüsti võimalust ei ole.
• Perepalatit ette broneerida ei saa.

{jcomments off}