Menu

Ettevõtlik Lasva vald. Hobiettevõtlus Jaaniraotul

Jaaniraotu talu peremees Valeri Kostin ja perenaine Ülle Uibokand. Foto: Võrumaa TeatajaLasva valla üks omapärasemaid talusid asub Võru- ja Põlvamaa piiril. Jaaniraotu talu pererahva tegevusalad võib piltlikult jagada sinu, minu ja meie tegemisteks. Perenaine Ülle Uibokand veab talus aianduse poolt, peremees Valeri Kostin palkmajade ehitust ja kalakasvatust. Ühiseks hobiks on linnupargi eest hoolitsemine.


Kord läheb ühes valdkonnas paremini, kord teises ja nii need üksteist toetavad ning pererahvast toidavad.

Perenaise sõnul kasumid nii suured ei ole, et soojal maal peesitamas käia, aga äraelamist võimaldavad. „Nii lilletaimede kasvatus kui linnupark on ühtlasi meie hobid ja sõltumata sellest, kas tasub ära või ei tasu, ikka teeme,” lisab perenaine optimistlikult. Mõlemad kinnitavad, et Eesti kagunurgas on elu võimalik ka siis, kui ei tegele traditsioonilise põllupidamisega. „Mis ääremaa me ikka nii väga oleme – nii Võru kui Põlvani on veidi üle paarikümne kilomeetri,” mainib perenaine.


Eesti turule orienteeritus on riskantne


Maale kolides said talu ettevõtmised alguse puidust. Põhitööks sai palkmajade, saunade, suvilate valmistamine. Kuigi on olemas ka ekspordikogemus, jäi kliendiks siiski Eesti tarbija. Siseturu kukkumine majanduslanguse ajal mõjutas toodete müüki väga tugevalt. „Midagi pole teha, meie toode ei ole esmatarbekaup ja kui kliendid on masust mõjutatud, siis oleme ka meie,” nendib peremees Valeri Kostin ning libiseb üle oma lemmikteemale – linnupargile. „Linnud sellest mõjutatud ei ole. Nemad on igal juhul toidetud ja hooldatud.” Linnud ongi selle talu pererahvale kõige hingelähedasemad.


Maailmas üsna levinud linnukasvatushobi on Eesti mastaabis üsna harukordne. „Mina nimetasin seda kaua aega kollektsiooniks, aga eelmine vallavanem arvas, et seda võiks esitlema hakata,” meenutas Kostin. Jüri Nassari jutt osutus prohvetlikuks – hobist areneski välja MTÜ. Tegu on küll ettevõtlusega, kuid see ei ole tulutoov.


Ka kalakasvatus on arenenud tasapisi. Alguse sai see aastaid tagasi dekoratiivkalade kasvatamisest. Viimastel aastatel on lisandunud ka niinimetatud tiigipuhastajad – valgeamuur ja pakslaup. Nende näol on tegu karpkalaliste seltsi kuuluvate taimtoiduliste kaladega, kes söövad ööpäevas kuni kolm korda rohkem, kui ise kaaluvad, ja kasvavad enam kui 30 kilogrammi raskusteks.


Paber on Eestis endiselt kõige tähtsam


Hetkel on linnupark külastajatele suletud. Kui kevadel avaldati Euroopa loomakaitsekomisjoni raport, siis hakati kampaania korras nõudma igasuguste reeglite täitmist. Kontrollimise käigus selgus, et ruumide seisukohalt pole midagi erilist vaja muuta, kuid paberimajandust tuleb täpsustada. „Kõikide liikide algdokumendid on vaja leida, aga me võtsime linnud kümme aastat tagasi iseendale ja siis ei olnud meile ju dokumendid olulised,” lausub perenaine murelikult. Paberid on saadud erinevatest kohtadest, aga nüüd selgub, et need ei vasta ühise vormi nõuetele.


Kevadeks loodetakse kõik korda saada ja park taas avada. Praegune talv tuleb kuidagi üle elada. Papagoide toit maksab Eestis umbes kaheksa eurot kilo, aga ühest kilost ei piisa isegi mitte üheks toidukorraks. Kogu linnusööt tuuakse sisse mujalt. Peremehe tehtud analüüsi järgi oleksid linnud või nad ise näljas, kui peaksid Eesti hindadega linde toitma. Külastajad aitavad söötmisraha teenida. Söötmine on kulude üks pool, aga pidevalt on vaja ka investeeringuid ja seda raha MTÜ-lt endalt ei tule.


Pererahva jaoks on suurimaks preemiaks selles mittetulutoovas ettevõtmises rahulolevad külastajad. Osadest on saanud lausa püsikliendid, kes külastavad linnuparki mitu korda aastas, et vaadelda aastaaegade vaheldumist Jaaniraotu linnuriigis.


Pererahva erilised tänud kuuluvad Jaaniraotu toetajatele: perekond Treieritele Lasvalt, Eesti maaülikoolile, professor Aleksander Lemberile ja emeriitprofessor Harald Tikule, Tallinna ja Riia loomaaiale ning mõttekaaslastele – Järveotsa vutifarmi omanikule Ülo Pullisaarele ja faasanikasvataja Raivo Riisile Raplamaalt.

Jaanalinnu liha omahind tasuvuseks liiga kõrge


Valeri Kostinil on korra peast läbi käinud ka mõte hakata jaanalinde liha eesmärgil kasvatama. Kolm-neli aastat tagasi kalkuleeris ta, et ühe linnu tapaküpseks kasvatamine maksis 5500-6000 krooni, kusjuures selle hinna sisse ei olnud arvestatud aedikuid ega tööd. Lind on küll suur, kuid puhast fileeliha ei ole seal palju ja mõte jäi teostamata. Praeguseks on teravili ja jõusööt oluliselt kallinenud ja jaanalinnu lihaks kasvatamine veelgi kulukam. Praegu ei kasvatata Jaaniraotu talus linde mitte produktiivsetel eesmärkidel, vaid ainult näitamiseks. Kostini teada ei ole Võrumaale rohkem jaanalinnukasvatusi jäänud peale nende.


Lasva valla ettevõtluskeskkond on Jaaniraotu talu pererahva arvates nagu iga teinegi. Rahalisi toetusi seal ei anta, aga suhtumine ettevõtjatesse on küll väga soosiv ja nõuga ollakse alati abiks. Üks ettepanek pererahval siiski oli: vallavalitsus võiks ettevõtjaid toetada teeviitade paigaldamisega. Neil endil on jäänud see töö majanduslikel põhjustel tegemata.

Seotud lood. NB! Loetelus puuduvad sisselogimist vajavad artiklid

LOE VEEL

LOE VEEL

15 PÄEVA ENIMLOETUD