Menu

AJALUGU Kannatuste rada Rõuge paadirallil

  • Kirjutas Võrumaa Teataja

Pealtvaatajad elasid paadirallimeeste jõupingutustele innukalt kaasa. Foto: JOOSEP AADER

AJALUGU Lugu ilmus 12. juuli 2008 Võrumaa Teatajas

Neile, kellele meeldib end proovile panna ja argirutiini murda, passib elamuse saamiseks Rõuge paadiralli. Leiad lusti ja rõõmu, valutavad lihased saad pealekauba.

Olen aastaid käinud Rõuge paadirallil pealtvaatajana, tšillinud koos sõpradega ning elanud rallitajaile kaldalt kaasa. Tänavu otsustasin ise järele proovida, mis vägi sel paadirallil on: igal aastal on stardis ühed ja samad võistlejad, sekka ikka uusi ka. Tundub, et paadiralli on sõltuvust tekitav: kes annab sõrme, sel võetakse käsi.

Stardikoridoris kõrvuti kümnete elu tippvormis tunduvate sportlastega tunnen esimest korda, et ehk oleks väike treening kasuks tulnud. Kummipaadiga sõitsin viimati hulk aastaid tagasi. Tõmban oma suvepükste nöörid kõvemini kinni. Piiga kõrvalpaadist, uhketes spordirõivastes, piidleb mind kahtlustavalt. Nagu ka laisalt loksuv Kaussjärve vesi, mis justkui ütleb, et tulge, tulge, vaatame, mis masti mehed olete.

Esimene ehmatus ei lase end kaua oodata. Et meil endal paati pole, sai see laenatud. Nagu ka aerud. Need on meil teistega võrreldes tilluklassist.

„Pole hullu, vehime veidi rohkem,” oleme sõber Tanel Tähega optimistlikud. Vähemalt püüame olla.

Optimism saab otsa

Mõni hetk pärast stardipauku sipleme mõlemad maoni mudas. Sättisime küll end rannaribal võimalikult ette, et hästi minema saaks, ent saatusel olid meiega teised plaanid. Libastun paatihüppel ning tõmban kukkudes Taneli kaasa. Teiste kaugenevad seljad sunnivad pingutama. Rebime ennast paati ning anname aerudele tuld. Ometi loksume alles poolel järvel, kui tragimad juba paati veest välja vinnavad.

Traditsioonid pole murdmiseks. Nii supleme mudas ka järvest välja ronides. Vaevaliselt läheb see paadiralli, vaevaliselt.

Pärast esimest jooksuotsa on optimism kadunud. Süda klopib kurgus, aga Tanelil on justkui turbomootor — utsitab, et lähme nüüd kiiremini! Üritan sammu lisada, ent jalg on nii tönts, et sadade silmapaaride all komistan ja kukun paati.

Piinlikkust tunda pole aega. Rebin end püsti ja proovin teha nägu, justkui jookseks. Vaim on selleks valmis, aga füüsis vannub alla.

Ratasjärv särab päikese käes kui prillikivi. Et aerutamine tundub jooksmisest kergem, läheb samm järvele lähenedes kepsakamaks. Ka teistel võistlejatel.

Eriti kabedalt jooksevad noorukesed Rõuge kandi tüdrukud, nii 13aastased, panevad meist, nende silmis vanadest meestest, mööda kui seisvatest postidest. Ise lehvitavad rõõmsalt: „Juurde, juurde!” Pole vist mõtet märkida, et meie enesetundele see just tiivustavalt ei mõju.

Muidugi püüame järve äärde jõudes eelmistest mudasuplustest õppust võtta. Ent nagu ikka, on tahtmine üks, saamine teine. Ülipehmeks joostud jalad pole nõus vähimakski koostööks ja nii oleme jälle kaelani mudas.

Jälle kaelani mudas

Teistel on lõbu laialt, meil nii lõbus pole. Puhun vetikajupi suust ning pressin läbi hammaste: „Püüame kas või ühegi paadi kinni, muidu jääme viimaseks!”

Paraku on teistel sama plaan. Paat paadi järel mööduvad meist teised võistlejad. Justkui mängeldes. Meie paat pole teisele järvele jõudes veel aru saanud, et tegu on võidusõiduga. Nina kisub tal üha kalda poole. Paraku selle kalda poole, kuhu me teps mitte jõudma ei pea.

ookeanina tunduv Ratasjärv lõpuks ületatud. Taneli isa Üllar utsitab meid kiirustama: „Kui ikka sõuda ei oska, tuleb püüda vahe jooksuga tasa teha!” Kerge öelda, raske teha. Jalad lihtsalt ei kuula sõna.

Koperdan Taneli järel taas kord Kaussjärve äärde ning tunnen, et nüüd on kõik. Sõuan ja pilt kisub uduseks. Kaasvõistlejaist on kuulda vaid hääli. Vastuvoolu mööda jõge Suurjäve poole sõudes kaob vere maitse suust. Okse seevastu tahab tulla.

Üllataval kombel toovad sõprade ergutushüüded endaga kaasa portsu jõudu. Aer tümpsib varasemaga võrreldes hoopis lõbusamalt vett. Kuniks järgmine paatkond väga väikseid tüdrukuid meist oma lastepaadil mööda kihutab. See tirib motivatsiooni miinustesse.

Katkestada ei tohi

„Kuradi aerud,” on mul isu need sinised plastjublakad võssa lennutada. Aga et käega aerutades jõuaks veel aeglasemalt ees terendavasse joogipunkti, vehin nürilt edasi. Rehman käega lonksu järvevett suhu, et veidigi suus valitsevat kuivust leevendada, ning aerutan. Aerutan. Ja veel kord aerutan. Usutavasti näen järgmised pool aastat seda aerutamist unes.

Pakun Tanelile, et ehk jätaks sel korral pooleli. Teeks aastakese trenni ning tuleks tuleval aastal uuesti proovima. Ent katkestada Tanel ei luba. Tuletab meelde kihlvedu minust kümmekond aastat vanema õemehega ning lubadust, et teeme neile mängeldes ära. Oleks ma vaid praalivat lubadust andes teadnud, et mängeldes pole võimalik paadirallil midagi teha!

Igatahes on õemees oma sõbraga ammu fi nišis, kui meie veel Liinjärve Suurjärvega ühendava kanali ääres võsas seikleme. Lõpuks Suurjärvel, aerutame kui pöörased ning lõpuks on fi niš käega katsuda. Rahvas tervitab iga lõpetavat paatkonda aplausiga ning rõõm ja rahulolu tulevad koos nende käteplaksudega.

Sisendame Taneliga endale, et 84 lõpetaja hulgas polegi 53. koht teab mis hull. Ning lubame, et tuleval aastal pingutame nii, et oleme 40 parema hulgas.

VIIMASED