NÄITUS • Aapo Ilves, keda Võrumaal teatakse eurolaulu sõnade sepitsejana ning viimasest ajast mureta laulu- ja pillimehena, on toonud linnagaleriisse Kandles oma fotonäituse „Mitmekesi”. Mõneteistkümne suureformaadilise fotoga avab autor hulka oma tuttavaid: paljundades nad ühele fotole mitmeks, laseb neil rääkida iseendaga ja endast. Ühel fotol on Aapod Ilvesed ise. Neilt küsisime piltide saateks ka sõnalise kommentaari.Teie nime ette võib panna mitu tiitlit: muusik, kirjanik, kunstnik. Mis võiks olla esikohal ja miks?
Sinna nime ette võib panna mida iganes. Eks nad kõik ole esikohal, vahet pole, ja pole ka kohustust ainult üks või teine olla. Andreas W [fotoajakiri Cheese 18/2006] just kirjutas, et minu pildid on pigem jutud. Ja näiteks kitarriga saab väga kõnekaid helimaastikke maalida.
Mis ajast ja miks fotograafia teid huvitab? Kas teid saab ka üritustele piltnikuks tellida?
Eesti Ekspressi andmetel hakkasin ma juba 12 aastaselt isa Smenaga klõpsutama. Aga piltnikuks pole mõtet tellida, ma olen hirmus kallis. Tellige parem muusikuks, ja mitte üritustele, vaid sündmustele.
Kandles üles riputatud näitusefotodel on tuntud ja tundmatuid inimesi. Kas neid saab kuidagi ühe nimetaja alla koondada? Miks just nemad?
Mulle pole ükski neist inimestest tundmatu. Eks neid ühenda see, et nad on minu tuttavad ja ma olen pidanud toredaks neid pildistada.
Kõikidel piltidel on inimesed iseendaga, kokku mitmekesi, enamikul fotodel kolmekesi. Siit võib välja lugeda vihje kolmainsusele. Mis usku te olete?
Ma olen sellist usku, et kolm on paras ja rahulik kogus ja pruugibki just sakraalselt mõjuda. Kauni kolmikakti ees, mis kujutab Liisut Võhandu jões, võib vabalt mediteerida või palvetada. Võhandu on ju Püha Jõgi.
Missugust kompositsiooni peate ise kõige õnnestunumaks?
Kõige põnevam oli hommikul kell pool kuus Liisusid puu otsa upitada. Paraku on pildilt näha, et olgu nümfe või sada, nii võimas puu jääb ikka võitjaks. Iseendaga amelev Triinuline on tugev pilt, Piretiga sai palju tööd tehtud, vennast Žiguli-mehe pilt on tore, sest seal on minu kass Helü peal… Ma loodan, et kõige õnnestunum kompositsioon ootab kusagil tulevikus, sest egas see teema veel lukku ole pandud.
Miks on need fotod just pruunvalgetes toonides?
Seda koloriiti kutsutakse seepiaks. Seepiatoon annab neile moodsa aja jutupiltidele kummastavat fotograafia alguspäevade hõngu. Ja monokroomsed kompositsioonid tulevad mulle lihtsamalt ja tugevamalt kätte.
Ka selle näituse kohta saab vaataja teha sissekande nn muljeraamatusse. Kas tagasiside on teile tähtis?
Ma olen oma tegemistes hämmastavalt teadlik, ja pigem oli selle näituse puhul tagasiside isegi varem olemas, sest fakt, et pilte sellest materjalist on juba ilmunud ajalehtedes Eesti Ekspress, KesKus ja Postimees ning fotoajakirjas Cheese, on üsna kõnekas. Aga eks see muljeraamat olegi sissekannete tegemiseks, nii et laske käia.
