Ei oleks millalgi uskunud, et tuleb kirjutada juhtkiri hobusest. Meenub aastakümneid tagasi vähipüügilt koju sõites, kuidas peremehed ja perenaised saatsid hobuseid ja lehmi karjamaale või siis ketitasid neid. Usun, et nüüdisajal ei ütle paljudele sõna ketitamine midagi. See on kodulooma pika keti otsas pika pulgaga (väikese vaiaga) maa külge kinnitamine.

Siinkohal meenub kadunud naabrimees Artur Lang, kes oli hobustega sõber ja arvas ikka, et talu on talu siis, kui mõned hobused on. Meenub üks Luutsniku kandi kirjakandja, kes vedas talvel hobusega posti laiali. Kui küsisime, et miks saanis suusad on, siis vastas naispostiljon, et väga sügava lume sisse on looma kahju ajada, siis tuleb endal suusad alla panna. Läks aega ja siis ütles ühel hetkel gaasianalüsaatorite tehase peatehnoloog, et Võru-Rõuge vahel on tema majapidamises ainuke lehm. Nüüd pole enam Olevitki, lehm kadus natuke varem.

Turistid imetlevad vabalt jalutavaid toonekurgesid. Äkki kaovad järgmisena nemad. Projektieestlased aitavad raha eest kevaditi konni üle tee. Oli linnuhaiguste puhang, Kreeka kriis, on sigade katk. Mis tuleb veel? Väga populaarseks on saanud kõikvõimalikud lemmikloomad ja allergia. Nüüd on autode heitgaaside mure, automaks. Tulekul on pagulased.

Maanteelt näeb lehmakarju harva ja hobuseid veelgi harvem. Tuleks Poola sõita. Tegelikult ilmub meilgi hobuseteemaline ajakiri ja on hobuseid. Tõsine teema on tööhobustega, iluhobuseid (ratsusid) on rohkem leida.

Umbes 70 aastat tagasi sai igas Eestimaa vallas hobust koos atrade-äkedega liisida – sotsialistlik punariik lõi siis hobu-masinariistade laenutuspunktid. Need kadusid 1949. aasta paiku, kui loodi kolhoosid.

Ometi on meilgi Võrumaal üks talu, kus pikki-pikki aastaid hobustega talutöid tehtud. Kõik riistad on olemas, kuid praegune hobune on põduraks jäänud. Kes annetaks talule hobuse? Tundub, et see on küsimuste küsimus, kuid heale tahtele lootma jäädes kaob lootus viimasena.

Palun leiame üheskoos rahuliku tööhobuse sellele talule!{fcomment}