Tuntud laulu „Eestimaa” (tuhanded külad) refrään algab sõnadega „Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab elad sina ka”. Selle laulu sõnad tulid mul meelde, kui lugesin maanteeameti teadet, et tulevikus saab sõidueksameid teha vaid kuues linnas.

Artikli selgituste kohaselt saab A- ja B kategooria sõidueksameid teha järgmisest aastast kaheksas ja ülejärgmisest aastast vaid kuues linnalisemas keskkonnas. Paraku ei kvalifi tseeru linnalisemaks keskkonnaks Võru linn ja teised Eestis asuvad väiksemad linnad, kuigi nimeliselt kanname me jätkuvalt linna nimetust.

Taas on tegemist riigijuhtide ettevõtmisega vähendada oluliselt teenuste kättesaadavust tavakodaniku jaoks. Aga kuhu jääb siis riigireformi plaan, mille üheks eesmärgiks oli parandada teenuste kvaliteeti ja tõsta majandamise efektiivsust?

Praegu on niigi „linnalisemates keskkondades” teatud teenuste kättesaadavus piiratud (näiteks isikut tõendavate dokumentide väljastamine, millega tegelevad ametnikud töötavad osalise tööajaga) ning maanteeameti poolt väljendatuga astutakse samm edasi teenuste kättesaadavuse piiramiseks maakohtades.

Kas meie, kes elame mitte „linnalisemates keskkondades”, peame kannatama teenuste kättesaadavuse vähesuse üle, peame pidama kalendrit arvestusega, mis päevadel on võimalik mingit teenust kohapeal saada, kui seda üldse saab?

„TV3 uudistes” esitati päevaküsimus „Kas peate õigeks, et sõidueksamit saab tulevikus teha vaid kuues linnas” ning vastused jagunesid „jah” 15 protsenti ja „ei” 85 protsenti. Siit ka minu küsimus: kes on kelle jaoks, kas riik on rahvale või rahvas riigile?

Möödunud ja ülemöödunud nädala meediakajastustest leiab, et rahandusministeerium soovib luua 2018. aasta märtsist regionaalameti, mis jätaks maavalitsuste praegu viiesajast töötajast ametisse ainult sadakond ehk neli korda vähem. Maavalitsuste kadumine ei kustuta maakonna piire, kuid toob igasse maakonnakeskusse ja suuremasse linna riigimajad. Millised on siis need suuremad linnad?

Regionaalministri Arto Aasa 1. juulil tutvustatud riigireformi kava kohaselt peaks tulevikus mitmed keskasutused nagu ministeeriumid, ametid, inspektsioonid, muuseumid ja sihtasutused viidama Tallinnast teistesse Eesti keskustesse. Iseasi kui realistlik see ilus ja tänuväärne plaan tegelikult on. Millised on need keskused? Kas ainult nendesse keskustesse, milles on „linnalisemad keskkonnad”?

Võrumaal on töötuse osakaal niigi kõrge. Kui järjest enam hakkavad inimesed töötama osalise tööajaga või töökoht üldse kaob või viiakse teise suuremasse linna või keskusesse või veel linnalisemasse keskkonda, hakkavad inimesed sinna kolima või siis jäävad kohapeale ja neist saavad töötud. See ei saa ju olla riigireformi eesmärk või tulemus.

Poliitilised erakonnad lubavad tuhande töökoha loomist maakonnakeskustesse, aga praeguses olukorras hakkavad need viimasedki töökohad kaduma.

Olen ise olnud peaaegu kolm aastat Võru linnavolikogu liige ja juhtinud kahte komisjoni. Volikogu liikme töös puutun kokku kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega, mis minu arvates on ajale jalgu jäänud ja mis on vastu võetud paarkümmend aastat tagasi ja mida on muudetud ainult tulenevalt teiste seadustest tulenevate muudatustega. Selle seaduse seletuskiri ulatub veel kuningriiklaste aega. Lootsin, et uue haldusreformi seadusega tehakse ka uus kohaliku omavalitsuse korralduse seadus koos selgesti mõistetava seletuskirjaga. Nüüd on olukord, kus seaduse tõlgendamine on jäänud selle rakendaja õlgadele ehk iga omavalitsus tõlgendab ja ka rakendab seadust omamoodi, mis võib olla ohuks omavalitsuste töös.

Rahandusministeeriumi haldusreformi kodulehel on suurelt ja rasvaselt kirjas, et „paremad teenused tagab võimekas omavalitsus, kus on piisavalt inimesi ja oskusi”.

Kõike eelnevat kokku võttes julgen öelda, et tänane võimukoalitsioon ja haldusreformi elluviimise püüd meenutab just nimelt Ivan Krõlovi valmi „Luik, haug ja vähk”. Tähelepanuväärne on aga see, et kui praegu on aasta 2016, siis Ivan Krõlov on need read kirja pannud kaks sajandit tagasi.