Nädala alguses Toompeal korraldatud aktsioon tekitab mitu küsimust. Platsile laotati 10 000 piimapudelit, et näidata lüpsilehmade arvu drastilist vähenemist. Kas tegemist oli ajakirjandusele mõeldud etendusega või oli selle taga midagi tõsisemat? Osapooled on erinevatel arvamustel. Tänases lehes räägib aktsiooni „(M)ärkamine!” korraldaja Eesti Põllumeeste Keskliit oma seisukohtadest, Eestimaa Talupidajate Keskliit on aga endiselt asjast teistsugusel arvamusel.

Nõukogude aja lõpus oli Eestis 365 000 lüpsilehma ja toodeti 1,3 miljonit tonni piima. Praegu on Eestis vähem kui 100 000 lehma ja toodetakse 0,8 miljonit tonni piima. Piima toodang ühe lehma kohta oli tollal väike. Lehmade arv ei tohiks selle loogika järgi olla praegusel ajal eesmärk omaette.

Intensiivfarmides, mis on tänapäeval enamuses, on lehma eluiga viis aastat. Laktatsioon ehk piima eritamine piimanäärmeist on keskmisel lehmal kaks ja pool aastat, selleks, et lüpsma saada, läheb üle kahe aasta.

„Kui Eestis on ligikaudu 100 000 lehma, siis 20 000 peabki minema tapamajja, see on nii-öelda loomulik ringe,” ütles Eestimaa Talupidajate Keskliidu tänavu ametis lahkunud juht Kaul Nurm. „20 000 vasikat sünnib igal aastal juurde, samapalju läheb ka tapamajja.”

Karjas lüpstavate lehmade arv on tema sõnul tõepoolest vähenenud 10 000 võrra, aga väiksema lehmade arvuga on tänavu ikkagi toodetud kolm protsenti rohkem piima. „Nendele kümnele tuhandele pandi Toompeal ristid, aga neid 20 000, mis lähevad iga aastal tapamajja, ei mäleta keegi – need jõuavad singi ja vorstina meie toidulauale.”

Kümmet tuhandet lehma ei peaks Nurme sõnul väga taga nutma, sest neid vasikaid kasvab üha juurde. „Paari-kolme aasta pärast on sama seis jällegi taastatud. Probleem on pigem selles, et karjade ja karjapidajate arv on vähenenud,” ütles Nurm, kelle sõnul ei lähe piima hind muud moodi tõusule, kui tuleb toota vähem. „Minu arvates on oluline tulla kriisist välja võimalikult paljude karjapidajate, mitte lehmade arvuga.”