Sellise, pealkirjas oleva küsimuse tõstatas teisipäeval Väimelas Võrumaa ettevõtluskonverentsil endine riigikogu liige ja ettevõtja Meelis Atonen. Ta oli vahetult enne tulekut kohanud Hansapanga endist juhti Jüri Mõisa, kes küsis, mis sinna Võrru otsida, kas seal veel keegi elab ka või? Atonen ütles, et on ise kuulnud Võrumaal suhtumist, et kõik on „pekkis”. Ta ütles samas, et ise sellesse ei usu, kuna on parandamatu optimist.

Atonen pole päris hea kaasarääkija, kuna on ise Lõuna-Eesti hüljanud ja kolinud raha järele Tallinna ligidale. Kui isegi temasugune parandamatu optimist lahkub, siis mis veel teistest rääkida? Ta küll lubas kümne aasta pärast tagasi tulla, aga tuleb arvestada, et ta on endine poliitik ja lubaduste andmine on poliitiku töö.

Võrumaale on küll juba aastakümneid antud ilusaid ja kahjuks katteta lubadusi, aga samas pole elu Võrumaal nii õnnetu, kui see pealtnäha paistab. Nii nagu tunnistasid konverentsil ettevõtjad ja panga esindajad, on Võrumaal tööjõukulud väiksemad kui mujal ning mis peamine: siit on veel leida töötajaid. Mujal Eestis, näiteks Tallinnas, on töötajate leidmine palju keerulisem, seetõttu on seal tööjõu hind mitu korda kõrgem.

Eestis on kujunenud kummaline olukord, kus vabad ja vähenõudlikud töötajad on koondunud Lõuna-Eestisse, aga investeeringuid tehakse Põhja-Eestisse. Eesti väiksust arvestades on selline areng pehmelt öeldes kummaline, aga Lõuna-Eestisse takistab investeerimast millegipärast hirm, et piirkond võib tühjaks jääda ja raske on edasi laieneda. Hirmu õhutab omakorda reaalne elu, elanikkonna numbrid, mis näitavad just eriti Kagu-Eestis kiiret kahanemist.

Konverentsi ettekannetest võis välja lugeda, et paranemist pole oodata enne kümmet aastat, kui pealinnas raha kogunud inimesed lähevad pensionile ning on nõus müüma elamise, selle raha eest ostma Võrumaal mõne „onnikese” ja ülejäänu eest elu lõpuni muretut elu elama. Kõlab sama kenasti nagu kunagine Swedbanki elukindlustuse reklaam Andrus Veerpaluga peaosas.