Nii Võrumaa kui ka teiste Eesti omavalitsuste suhtumine olmeprügi, eriti aga toidujäätmete eraldi sorteerimisse on käinud seni põhimõttel: seadust ei täida, kui pole vaja. Ehk teisisõnu: massilist seaduserikkumist põhjendatakse vajaduse puudumisega.

Ühelt poolt võib omavalitsuste tegevust mõista: milleks rakendada küllalt kulukat ja keerukat olmeprügi sorteerimise süsteemi, kui kogu prügi saab lihtsalt Tallinnasse põletamisele saata? Selles osas pigistavad silma kinni nii omavalitsused, nende üle järelevalvet tegevad maavalitsused kui ka keskkonnaministeerium, mille 2007. aastal välja antud määruse järgi tuleb olmejäätmeid liigiti sorteerida ja koguda. Ainsana täidab Eestis määrust Tallinna linn ja seda arvatavasti sel põhjusel, et vastasel korral oleks Vabariigi Valitsusel võimalus keskerakondlikule linnavalitsusele selga sõita. Muidu oleks Tallinna linnal kõige vähem vaja jäätmeid sorteerida, sest põletustehas asub ju otse pealinna külje all Iru elektrijaama juures.

Teiselt poolt räägib olmeprügi sorteerimata jätmise vastu terve mõistus. Kui pudeleid ja purke, paberit-pappi on võimalik eraldi koguda, siis miks ei ole võimalik sama teha kartulikoortega? Kui vanapaberit ja pappi töödeldakse soojustusmaterjaliks ümber näiteks Antslas asuvas OÜ Werrowool tehases ning sellega on saanud positiivset vastukaja terve Võrumaa, siis miks ei võiks sama korrata biolagunevate jäätmetega – et Võrumaalt kokku kogutud kartulikoored jm jäätmed jõuaks näiteks huumuserikka mullana põldudele ja vähendaks sellega kemikaalide kasutamise vajadust?

Võru linnapea Anti Allas on tunnistanud, et viib linnast oma köögijäätmed ema juurde maale kompostimisele, kuid kompostrisse viimise võimalus võiks olla teistelgi. Seni on jäätmete eraldi kogumata jätmist põhjendatud selle kulukusega omavalitsustele. Elu näitab, et sorteerimata jätmine päris tasuta ei laabu, vaid see kirjutatakse tarbija kraesse. Nii juhtus hiljuti näiteks Võru vallas, kus valdava enamiku eramajapidamiste jaoks kerkis prügiveohind mitu korda.