Möödunud laupäeval peeti Sõmerpalu valla külades kodukandipäeva. Ma poleks seda teadnudki, kui pastor Üllar Salumets poleks mulle sellest kõnelnud ning andnud ka reklaambukleti Uku Suviste ja Luisa Värgi kontserdi kohta Urvaste kirikus. Nii palju üritusi toimub Lõuna-Eestis, igal nädalavahetusel on kuskil midagi huvipakkuvat ja põnevat, et kõike ei suuda jälgida ega ka kõigest osa võtta. Ja kui Maarika Rosenberg Sulbist midagi organiseerib, siis on kindel, et tegemist on millegi väga heaga. Nii ka seekord.

Osula piirkond, Kurenurme ja Linnamäe ning Järvere – kõikjal olid laupäeva hommikul üritused, mis kulmineerusid bussisõiduga Osula kalmistule, kus pastor Üllar Salumets ja teised pidasid kõnesid lahkunute mälestuseks ning asetati haudadele küünlad. Laulsid kodukandi kodutütred ja mängis puhkpilliorkester.

Kell 16 algas taaskohtumine Osula Harjumäel. Olin ennegi selle vabaõhulava üritustel käinud. Lava on peidetud metsa varju Toftani saeveski ja Varese külalistemaja lähedale. Tegemist on haruldaselt vahva kohaga suvekontsertide ja muude kultuurisündmuste jaoks!

„Läämi laulma – omadega koos!” eestvedajad Wõro Velled panid rahva tõesti toredasti koos laulma, mis tekitas mõnusa ühesolemise tunde. Seejärel esinesid teada-tuntud artistid, kes on meie kodukandiga seotud.

Minu naisevend Väino Puura on kohalik staar. Tema tähelend algas filmiga „Siin me oleme”, kus ta mängis noort armunud sõdurpoissi. Ta on laulnud arvukates operettides ja ooperites ning andnud välja plaate koos oma abikaasa Sirje Puuraga. Kui Väino laulab laulu „Võrumaa”, siis peetakse seda kõige autentsemaks, sest ta räägib vabalt Võru murret!

Kui Väino Harjumäele jõudis, sattus ta otsemaid vastamisi Alli Kergega, kes tegi talle etteheiteid, et ta polnud esinenud Kurenurme külaseltsis, nagu ta oli lubanud. Alli poeg Kuno Kerge asendas Väinot, nagu ta on seda teinud mitu korda varemgi. Minu meelest on see päris hea, sest Kunost on saanud oodatud esineja. Ta pole mitte ainult Alo Ritsingu kõrval Forestalia dirigent, vaid ta esineb ka pulmades ja teistel pidudel. Harjumäel esinesid nii Väino kui ka Kuno.

Niiviisi koos juttu puhudes ütles keegi, et Guido Kangur saabus. Väino vaatas üle õla ja ütles, et ta ei tunne seda meest. Mina tunnen Guidot juba varasemast ajast. Kui ma teda esimest korda kohtasin, ütles mu naine, et Guido oli olnud tema esimese abikaasa Raivo Suviste hea sõber. Sel esimesel kohtumisel vaatas Guido mulle otsa, nagu oleks tahtnud küsida: „Kas ma peaksin sind tundma?” Ütlesin talle: „Minu nimi on Viido. Ma olen Raivo Suviste esimese naise kolmas mees.” Ta naeratas ja vastas: „No asjad siis nii hullud ei või olla!”

Guidol on sidemed Järverega ja ta käib seal üsna tihti. Mul oli Tallinnas Eesti Maja restoran, Guidol samal ajal jazzklubi Pärnus, nii et meil on olnud alati ühist jututeemat.

Ütlesin Guidole, et tutvustan talle oma naisevenda Väino Puurat. „Tore, ma pole teda kunagi kohanud,” teatas Guido. Ja siis ma sain alles aru, et nad tunnevad teineteist loomulikult juba aastaid, kui nad naerdes ning sõbralikult teineteist embasid ja tervitasid. Eesti on ju nii väike ja muidugi on kogu teatrirahvas omavahel tuttav. Oli loll tunne küll niiviisi alt minna, aga lõpuks ajas see mind naerma.

Guido esinemine koos oma talendika tütrega võeti väga soojalt vastu.

Kell 19.30 algas simman ansambli NooTTooN saatel. Mulle meeldis väga solisti hääl. Paremat ansamblit oleks olnud raske soovida sellise peopäeva lõpuks.

Kodukandipäeva ilmagi poleks saanud paremat tahta. Oldi rõõmsad ja sõbralikud ning tunti head meelt, et oma kodukandi päev nii hästi õnnestus. Vallavanem Aare Hollo andis oma panuse toredale päevale sellega, et jooksis mikrofoniga rahva seas ja siis tagasi lavale laulma „Merd”.

Rahvas oli sel päeval nagu üks mees, nii et Sõmerpalu vald teatas kogu Eestile uhkelt: „Siin me oleme!”