Kümne aastaga võttis endalt elu 2543 inimest

Tartu Ülikooli teadlaste analüüsist selgus, et aastatel 2006–2016 hukkus Eestis enesetapu tõttu 2543 inimest ehk 231 inimest aastas.

Eesti enesetappude suremuskordaja on Euroopa Liidu keskmisest 1,5 korda suurem. Teadlased rõhutavad, et suitsiidiennetuses on oluline osa nii koolidel, tervishoiusüsteemil kui ka kogu elanikkonnal. Eraldi tähelepanu vajavad lähedased, kes peavad suitsiidiga toime tulema.

Aastatel 2006–2016 enesetapu sooritanud 2543 inimesest olid 80 protsenti mehed ja neli protsenti alla 20-aastased noorukid. Enesetapu sooritamise tõenäosus suurenes vanuse kasvades nii meestel kui ka naistel. Meeste keskmine vanus oli 49 eluaastat ja naistel 60 aastat.

Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi tervishoiukorralduse assistendi Liis Rooväli sõnul on enesetapu sooritanud inimeste profiili tundmine abiks riskirühmade tuvastamisel ja ennetustegevuse planeerimisel.

„Enesetapu sooritanud meeste seas oli enim eestlasi, üksi elavaid, töötuid ja neid, kes olid viimasel eluaastal olnud vanglas või kokku puutunud kuriteoga. Enesetapu sooritanud naiste seas oli kõige rohkem mitte-eestlasi, vallalisi ja töötuid,“ kirjeldas Rooväli.

Ta lisas, et suitsiidi sooritanud meestel ja naistel oli vaimse tervise häireid, kuulmis- ja nägemishäireid ning kroonilist valu, samuti käisid nad viimasel eluaastal arsti vastuvõtul või EMO-s.

Uuringu käigus intervjueeriti 37 inimest, kelle lähedane oli sooritanud enesetapu. „Lähedaste toimetulek suitsiidiga on keeruline, kohanemine võtab aega. Paljudel puudub tugivõrgustik, kellele toetuda. Mõnele on pakutud professionaalset abi, kuid enamik ei tea, kust abi saada, või neil puudub selleks raha,“ kirjeldas Rooväli, lisades, et enim tunnevad leinajad puudust sama taustaga inimestega kohtumisest.

Uuringu tulemuste põhjal sõnastasid teadlased ettepanekud suitsiidiriski vähendamiseks koolide, tervishoiusüsteemi ja rahvastiku tasemel. „Suitsiidi otsene riskitegur on psühhosotsiaalne stress ja vähesed sotsiaalsed kontaktid. Ümbritsevad inimesed saaksid olukorda parandada, kui seda tähele pandaks,“ rõhutas Rooväli.

Suitsiidi riskitegur on lapsepõlve negatiivsed läbielamised, mis hõlmavad koolikiusamist, perevägivalda ja kogetud kaotusi. Uuringus selgus, et suitsiidi sooritanud noortel oli koolis olnud probleeme kas teiste õpilaste või õpetajatega või olid nad pärit purunenud perekondadest.

Rohkem tuleks pöörata tähelepanu sellele, et pedagoogid, teised lastega kokku puutuvad spetsialistid ja lapsevanemad oskaksid probleemidega lapsi ning noorukeid märgata, neile abi pakkuda ja vajaduse korral sekkuda.

Oluline on kogu elanikkonda harida ja informeerida, kuidas märgata ja aidata neid, kes on raskustes. Samuti tuleks teavitada Eestis olemas olevatest abivõimalustest, eeskätt telefoni ja interneti vahendusel toimivatest kriisiabi teenistustest.

Lähedase kaotus suitsiidi tagajärjel on emotsionaalselt raske ja koos pideva emotsionaalse pingega on see omakorda suitsiidi riskitegur. Vaja on koolitada töötajaid, kes puutuvad oma töös kokku suitsiidiga, ja luua suitsiidiohvrite lähedaste abistamise süsteem, mis võimaldab ennetada tulevasi suitsiide.

Tuleb tõhustada ja arendada psüühikahäiretega patsientide ravi kättesaadavust ja ravisüsteemi, sh teenuste integreeritust ning inimese kui terviku käsitlust. Oluline on tagada ravivõimalused ka alkoholi liigtarvitavatele ja narkootikume kasutavatele isikutele. Sedalaadi probleemidega kokku puutuvate ametkondade teadlikkust tuleb kasvatada ja luua võimalused, et nad saaksid suunata probleemidega isikud ravile.

Krooniliste haigustega inimestele vajalik abi tuleks teha kättesaadavamaks ja järjepidevamaks ning suuremat tähelepanu tuleks pöörata suitsiidiriski hindamisele. Tervishoiutöötajate koolituses tuleb senisest rohkem rõhku panna suitsiidi riskitegurite äratundmisele ning abi pakkumise tehnikatele. Vaja on välja arendada ja töösse rakendada süsteem suitsiidiohtliku patsiendi märkamiseks ja tema professionaalseks abistamiseks.

Uuring tehti sotsiaalministeeriumi tellimusel ning seda rahastasid Eesti Teadusagentuur ja Sotsiaalministeerium. Uuringu tegid Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut ning sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.