Valitsus teerullil

Nüüd oleme siis nii kaugel oma riigi asjaajamistega, et president käib töötukassas osapooli lepitamas. Presidenti tuleb tunnustada, et ta selle käigu ette võttis, sest kuigi valitsus (eesotsas peaministri ja viimase ideede püüdliku elluviija sotsiaalministriga) püüab probleemi esitada vaid rahalisest aspektist (nt vajab töötukassa eelarve kinnitamist), on probleem siiski laiem. Just sellele viitas ka president oma osalusega osapoolte lepitamisel.

Küsimus on sotsiaalpartnerluses ning nende inimeste vaadete, arvamuste, ideede, soovide ja huvide esindamises, keda sotsiaalpartnerid esindavad – seega laiemalt kodanikuühiskonna arengus.

Paraku on meil kodanikuühiskonnaga nii nagu on. Ühelt poolt koostatakse arengu- ja tegevuskavasid, teisalt viidatakse igapäevases praktilises tegevuses välistele objektiivsetele asjaoludele, mis ei võimaldavat häid kavasid ellu viia.  Põhiline argument on, et majanduslikud olud nõuavad valitsusele suuremat otsustusvõimalust, st tegelikkuses võimu koondumist. Antud juhul siis peaministri raudsesse rusikasse.

Pikki aastaid on Eesti rahvast hirmutatud Savisaare diktatuuriga, nüüd oleme kuidagi märkamatult jõudmas Ansipi autokraatliku võimuni. Kui ikka peaminister pressikonverentsil põrutab, et meie (s.t valitsus) töötukassa küsimuses järele ei anna, siis on nii-öelda viimane nael seina löödud ja igasugune diskussioon välistatud.

Kahjuks ei ole suutnud ka koalitsioonipartnerid IRList probleemi laiemalt kui rahakasutamise aspektist näha. Samas on selge, et valitsusele seadusandliku õiguse andmine töötukassa küsimustes tähendab riigistamist. Sõrm on antud, nüüd on võimalus võtta rusikas!

Igasuguse otsustamise A ja B on see, et mida laiemal alusel toimub otsuse formeerumine, seda vastuvõetavam on see laiemale avalikkusele. Valitsuse käitumine töötukassa küsimuses on muidugi pikema protsessi tulemus, sest igasuguse dialoogi välistamist näeme juba pikki aastaid Riigikogus suhetes opositsiooniga. Mitte debateerimine, ühiskonna valupunktide pidev ja laialdane arutamine, vaid vastandamine, ülbus ning oponendi naeruvääristamine – see on Eesti poliitika igapäevane arsenal. Nii et Eesti vapi kolme lõvi asemele võiks joonistada kolm teerulli.

Sotsiaalpartnerlus on töötukassa juhtumiga muudetud Eestis sõnakõlksuks. Et sellel on laiemad tagamaad, mitte ansiplik vimm Tarmo Kriisi või Harri Taliga vastu, võisid mõtlevad inimesed juba varem aimata. Nüüd ongi ilmunud välja kava, millega töövõimetuspensionide maksmine tahetakse suunata töötukassale. Põhjenduseks, nagu töötukassa raha suunamisel riigikassase, et nii on riigile soodsam. Justkui oleks riik midagi niivõrd ülimuslikku, kuhu tööandjad, ametiühingud ja suur hulk ametiühingutesse mittekuuluvaid töötajaid ei kuulukski.

Aga tegelikult, selle asemel et otsida teid, kuidas töövõimetuspensioni inimestele vähem maksta, peaks tähelepanu pöörama töövõimetuse põhjustele. Praegu on olukord sama kui 1990. aastate lõpupoolel suure tööpuuduse järgselt. Mäletame, kuidas tollane õiguskantsler Allar Jõks tõstatas korduvalt hoiatuse 80 000 ravikindlustuseta inimese saatusest. Kes need 80 000 olid? Eks meie pikaajalised töötud, kel puudus juurdepääs arstiabile, mistõttu nende haigused muutusid krooniliseks, ja kellest said töövõimetuspensionärid. Nüüd on olukord sama ja õppust võetud ei ole. Selle asemel, et aktiivselt tööhõivepoliitikaga tegeleda, otsime kõverteid.

Olen veendunud, et kohe-kohe on Eesti ajalehtede toimetustesse laekumas mitmete Reformierakonna poliitikute kirjutised ettevõetu revolutsioonilisest mõjust Eesti majandusele ja laiemalt ühiskonnale, mida opositsionäärid, ammugi siis tavakodanikud, ei ole võimelised mõistma. Nad lihtsalt virisevad. Tõestage, härrased valitsusliikmed, et see nii ei ole ja et te aktsepteerite neid, kel on teised vaated-arusaamad majanduse, ühiskonna toimimisest ning kes suudavad ja tahavad välja pakkuda lahendusi ning neid avalikkuses kaitsta. Kuulatagu ka teist poolt – see antiikajast pärit põhimõte peaks nüüdseks olema Eesti ühiskonda juurdunud ja kui see igapäevarahmeldustes ununeb, tuleb kodanikel seda valitsejatele meelde tuletada. Sotsiaalpartnerluse kujunemiseks on läinud aastaid ja et see tõrgeteta toimiks, tuleb vaeva näha mõlemal poolel. Selge on aga, et praegune initsiatiiv peab tulema valitsuselt. Kui valitsus muidugi tunneb vastutust ühiskonna arengu eest.