JUHTKIRI: Valitud ja vältimatud katsumused

Katsumused on sõna, mida kasutame sageli kergel käel, ent selle sisu avaneb alles siis, kui oleme ise nende keskel. Kas katsumus on vaid see, mille elu meie ette seab ehk ootamatu haigus, kaotus, läbikukkumine, või ka see, mille ise endale valime? Vastus on ebamugavalt lihtne: mõlemad. Nende kahe vahel on oluline erinevus, mis määrab, kuidas me neid talume ja mida neist õpime.

Laupäeval sõideti 21. Võhandu maratoni, mis tähendab sadat kilomeetrit vett, tuult ja iseendaga silmitsi seismist. See ei ole pelgalt spordivõistlus, vaid vabatahtlik katsumus. Kiireimad läbivad distantsi seitsme-kaheksa tunniga, teised veedavad vee peal terve ööpäeva. Märjad riided, külm, villid kätel, kurnatus, mis ei küsi luba tulekuks. Ja siiski minnakse starti. Miks?

Vastus peitub valikus. Enese seatud katsumus on oma olemuselt vabatahtlik. See tähendab, et selle algus on teadlik otsus panna end proovile, nihutada oma piire, kogeda midagi, mis jääb tavapäevamugavusest välja. Just see teadmine annab ka jõu jätkata. Kui oled juba 70 kilomeetrit läbinud, ei võistle sa enam teistega, vaid iseendaga. Katkestamine ei ole ainult füüsiline otsus, see on ka vaimne murdepunkt. Mõni ei jaksa, mõni ei usu enam, et jõuab õigeks ajaks finišisse.

Siin ilmnebki erinevus elu seatud ja enese seatud katsumuste vahel. Elu ei küsi, kas oled valmis. See ei anna võimalust poolel teel maha astuda. Haigus, kaotus või kriis ei lõpe seetõttu, et me väsime või kaotame usu. Need tuleb läbi teha, tahame või mitte. Just seetõttu tunduvad elu ette söödetud katsumused sageli raskemad enda seatutest, neis puudub valikuvabadus.

Võib öelda, et mingil veidral kombel valmistavad vabatahtlikud katsumused meid ette vältimatuteks. Võhandu maraton ei ole ainult aerutamine, vaid harjutus, kuidas taluda ebamugavust, kuidas jätkata siis, kui tundub, et enam ei jaksa, kuidas jagada oma jõudu ja hoida meelt selgena. Need kogemused ei kao finišijoone ületamisel. Need jäävad meiega juhuks, kui elu järgmisel korral midagi ette veeretab.

Elu seatud katsumused kujundavad meid paratamatult. Enese seatud katsumused annavad meile võimaluse selleks valmistuda. Ühed õpetavad vastupidavust sunniviisil, teised vabatahtlikult.

Ja võib-olla peitubki vastus Võhandu küsimusele, miks minna, miks kannatada, just selles, et kui elu kord ei küsi, kas sa oled valmis, siis sa oled seda natukenegi rohkem.