UUDISED

Eesti Vabariik tähistas sel nädalal oma 108. sünnipäeva. Traditsiooniliselt pidulikult, kuid samas mõtlemapanevalt. Hommikuse paraadi lipurivistused ja orkestrid tõid esile meie riigi ajaloo ja rahva ühisosa, tuues välja tunde, et me kõik kuulume millelegi suuremale. Kuid pidupäev kergitab ka küsimuse: kas riigi sünnipäeva tähistamine peab olema kõigile ühtemoodi kättesaadav? Ja kas pidu kõigile on realistlik, kui ruum on piiratud ja rahvas mitmekesine?

Õhtusel presidendi vastuvõtul säras peale kutsutud koorekihi tõeliselt pisike staar, poiss, kelle esinemine võlus kogu publiku oma siiruse ja rõõmuga. Tema esituses peitus midagi enamat kui lava-show, see oli meeldetuletus, et Eesti tähistamine ei seisne ainult rituaalides või paraadides, vaid ka emotsioonides, väikestes hetkedes ja inimestevahelises ühenduses. Pidupäevale järgnes traditsiooniline kleitide lahkamine, kus moekunsti austajad said imetleda peenelt valitud kostüüme, lugeda arvustusi, olla arvustuste seppadeks ja juurelda omaette, kas 20 000 eurot kleidi eest on palju või vähe.

President rõhutas oma kõnes vabaduse väärtust ja ühist vastutust ehk mõtteid, mis on pidupäeva taga alati olemas, kuid sageli jäävad argipäeva varju. Samas ei jätnud ta mainimata, et riigi sünnipäeva tähistamine ei ole lihtne ülesanne. Kogu rahvast korraga kokku tuua pole võimalik ja paraadid, pidulikud kontserdid või humoorikalt nimetatud „pingviinide paraad” on osaliselt formaalsed rituaalid. Mõned inimesed väidavad, et vaba Eestit ei ole tegelikult olemas. Veel enam, neile tundub, et riigi sünnipäev on „pidu katku ajal”.

On selge, et irooniliselt öeldes peaks igal inimesel olema võrdne võimalus tähistada, kuid reaalsus on piiratud. Kõiki eestimaalasi ju Estoniasse ei mahuta. Seetõttu tuleb teha valikuid. Sünnipäeva tähistamine ei ole küsimus ainult pidustuste formaadist, vaid ka väärtustest, milline on meie riigi identiteet, mis on ühisosa ja kuidas me seda koos loome.

Eesti 108. sünnipäeva pidu oli nii sümboolne kui ka kahtlev ning pealtvaatajatele priiskav. See tuletas meelde, et vabadus ja riik vajavad tähelepanu, hoolt ja osalust, mitte ainult rituaale. Tõeline tähistamine peitub igaühe individuaalses rõõmus ja südames hoolimata sellest, kas pidulikule vastuvõtule mahub mitu, mitusada, mitu tuhat või veelgi enam võrdset eestimaalast.

Viimase nädalaga on sotsiaalmeedias toimunud midagi, mida võib ilma liialdamata nimetada väikestviisi visuaalseks plahvatuseks.

Uudistevooge on üle ujutamas tehisintellekti loodud portreed, mis näivad olevat otse multikast välja astunud. Suured silmad, pehmed jooned, idealiseeritud ilmed, hoolikalt võimendatud iseloomujooned. Need pole päris fotod, aga pole ka klassikalised karikatuurid. Need on midagi vahepealset, nad on äratuntavad, ent paremad. Tuttavad, ent ilusamad kui argireaalsus.

Iva peitubki just selles. Tehisintellekt ei tõsta esile kortse, väsimust ega juhuslikke varje, mis tavapärasel fotol inimesele külge jäävad. Ta nopib välja parima nurga, tugevdab pilku, silub naha ja jätab alles just need detailid, mille järgi inimene tahab end ära tunda. Tulemuseks on pilt, mis ütleb: „See olen mina, aga natuke paremas versioonis.” Ja see natuke on sageli päris suur.

Sellel nähtusel on ka vaieldamatult positiivne külg. Inimesed, kes pole end aastaid avalikult pildistanud, kas ebakindluse, vananemise, kehva enesehinnangu või lihtsalt tüdimuse tõttu, postitavad nüüd jälle. Nad on tagasi pildis, sõna otseses mõttes. Kui tehisintellekti loodud kujutis aitab inimesel end taas nähtavana ja enesekindlana tunda, siis kas see pole mitte hea? Sotsiaalmeedia, mis on aastaid olnud enesekriitika ja võrdlemise tallermaa, pakub äkki pehmemat peeglit. Samas tekib õigustatud küsimus: kas see on väikestviisi pettus? Ja kui on, siis keda petetakse? Teisi või iseennast? Kui inimene esitleb end visuaalis, mis ei vasta tema igapäevasele reaalsusele, kas see on võlts? Või on see lihtsalt üks eneseväljenduse vorm nagu meik, filtrid või hoolikalt valitud profiilipilt?

Kaunis tehislik karikatuur tegusast ja säravast isikust ei ole reaalsus. Aga sotsiaalmeedia polegi kunagi olnud puhas reaalsus. See on alati olnud lavastus, mis on valikuline, kontekstist välja rebitud, parimat hetke ja parimat nurka otsiv. Tehisintellekt ei loonud seda probleemi, ta lihtsalt viis selle järgmisele tasemele. Kui varem valisime kümne foto seast ühe, siis nüüd laseme masinal luua pildi, mida pole kunagi olemas olnudki.

Kas see on enesepett? Mõnel juhul kindlasti. Aga see pole uus oht. Sama lõhe on eksisteerinud juba ammu koos ilustatud Instagrami elude, filtreeritud nägude ja lavastatud õnnega. Küsimus pole tehnoloogias, vaid aususes iseenda ees.