ARVAMUS

Linn on väljunud talvisest pimedast hallist kogust ja jätnud selja taha ühe vaikse vaenlase – libeduse ning jää.

Eriti eakad kippusid libisema ja kukkuma. Oma võimeid ja jalanõusid hinnati üle. Ei nähtud ega tabatud ohtu. Või siis arvati heauskselt, et kõik kõnniteed on ohutud, piisavalt hooldatud ning neil saab kepsutada just nagu kevadel ja suvel. Jää on sulanud, kuid asemele hiilib järgmine vaikiv vaenlane, kellele tänavu piire ei seata. Kui varem on renditõukerattaid populariseeritud ja neile seatud ka piire, siis tänavu on need populaarsed sõiduvahendid mängust välja arvatud.

Loodus tühja kohta ei salli ja renditõukside asemel võtavad positsiooni sisse isiklikud elektrirattad, mis ei tea kiiruspiirangutest ja keelatud aladest tuhkagi.

Vaikse vaenlasena sööstavad nad ligi ja niidavad jalust. Tulemuseks on ehmatus ning seejärel pilet erakorralise meditsiini osakonda, kus lihtinimesel tuleb tasuda kopsakas visiiditasu selle eest, et oldi valel ajal vales kohas. Liigu vähem? Liigu mujal? Kas elektrilised rattad peaksid üldse mahtuma kõnniteele? Võrreldes jalakäijatega on nad selgelt tugevama seisuses, võrreldes autojuhiga jäävad aga liialt alla. Kas peaks kehtestama kellaajad, mil võib pidada ohutut jalutuskäiku ning mil on aeg hoopis elektrimasinate päralt, lubades neil täiskäigul edasi kimada?

Aeg-ajalt tekib tunne, et hinnatõus ei ole enam majandusnähtus, vaid ilmastikunähtus, sest see ei küsi, kas oled valmis, vaid lihtsalt tuleb. 24protsendiline käibemaks toidule, teenustele ja eluks hädavajalikule tundub paberil küll neutraalne protsent, kuid poe kassas muutub see väga konkreetseks küsimuseks, mida jätta korvi, mida mitte. 

Võrdlus teiste riikidega ei too suurt lohutust. Kui ümberringi leidub kohti, kus toidule kehtib soodsam maksukoormus, siis meil on see justkui põhimõtteline valik. Maks peab olema ühtne ja sirge, olgu tagajärg milline tahes. Samal ajal räägitakse toidujulgeolekust, tarneahelatest ja regionaalsest vastupidavusest, nagu need oleksid eraldi maailmad.

Kütusehind lisab oma kihi. Kui diisli hind tõuseb, ei puuduta see pelgalt lõbusõitjaid, vaid ka põllumehi, kaupmehi, pakivedajaid … See on surve, mis tiksub läbi kogu ahela: traktorist veoautoni, laost poeriiulini. Kurb on aga see, et lõpuks jõuab hinnatõus tagasi sinnasamasse korvi, kus inimene seisab ja vaatab, kas võtta täna piim või jätta võtmata.

Siis on olnud geniaalseid ideepakkumisi, kus öeldakse, et lahendus on lihtne, kasvata toitu ise. Kui toiduhind ei sobi, istuta aed, mine metsa, ela iseseisvalt. Mõte on peaaegu romantiline, kuni tekivad praktilised küsimused. Kas metsa saab alati jalgsi? Kas seemnepood on kiviviske kaugusel või tuleb sinnanigi mootorsõidukit roolida?

Ühistransport ja alternatiivid peaksid siin appi tulema, aga ka need ei ela ahelast puutumatuna. Kui kütus kallineb, kallineb ka bussipilet. Kui linnas võetakse ära või piiratakse elektritõukerataste laenutust, kaob justkui üks odavama liikumise võimalus, mis seni täitis tühikut auto ja jalgsi käimise vahel. Alles jääb küsimus: kas lahendus on jalgratas igal aastaajal või lihtsalt väiksem liikumisruum?

Kas probleem on ainult hindades või selles, kuidas me oleme harjunud valikuid tegema? Kui kõik muutub kallimaks korraga, siis ei ole enam tegemist üksiku maksu või ühe kütusehinnaga, vaid süsteemiga, mis nihkub korraga käeulatusest liiga kaugele.

Võib-olla ongi kõige ebamugavam see, et selget vastust ei ole. On ainult küsimus, kui palju kohanemist saab veel nimetada normaalseks eluliselt vajalikuks sihtkohta jõudmiseks ning millal muutub see lihtsalt pidevaks kohanemiseks ilma oodatud stabiilse lõpp-punktita.