ARVAMUS

12. märtsil 2020 kuulutati Eestis välja eriolukord seoses COVID-19 levikuga. See jäi paljudele meelde kui päev, mil seni iseenesestmõistetav tundunud argipäev korraga muutus. Koolid suleti, üritused jäeti ära, piirid pandi kinni ja inimesed saadeti võimaluse korral kodudesse töötama. Tagantjärele tundub see aeg korraga nii lähedane kui ka üllatavalt kauge.

Kuus aastat hiljem on Eesti päevakorras juba teistsugused küsimused. 18. märtsil katsetatakse taas ohusireene – süsteemi, mille eesmärk on hoiatada inimesi võimaliku ohu korral. See ei ole mõeldud hirmu tekitamiseks, vaid valmisoleku kontrollimiseks. Nagu toonane eriolukord, on ka see osa laiemast arusaamast, et kriisid võivad tulla kiiresti ning ühiskond peab olema valmis neile reageerima.

2020. aasta kevadel ei osanud paljud ette kujutada, et mõne aasta pärast räägime peale terviseohtude ka julgeoleku, kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse teemadest. Ometi on just viimased aastad näidanud, kui kiiresti võivad prioriteedid muutuda. Kui toona õppisime elama viirusega, siis nüüd harjutame, kuidas käituda võimaliku ohu korral.

Kas eriolukord hüüab tulles? Mõnikord annab elu ette märke, kuid sageli mõistame olukorra tõsidust alles siis, kui kriis on juba kohal. Sama kehtib ka tuleviku kohta. On raske ennustada, kus oleme aasta või kahe pärast, rääkimata pikemast ajast. Küll aga saab minevikust õppida.

Eriolukorra vajalikkuse üle on vaieldud palju. Mõnele tundusid piirangud liiga ranged, teisele jälle hädavajalikud. Tõenäoliselt oli tõde kusagil vahepeal. Üks on siiski kindel, see periood muutis meie töö- ja elukorraldust. Kaugtöö, mis varem oli paljude jaoks erand, sai kiiresti tavapäraseks. Samuti kiirenes digilahenduste kasutuselevõtt ning inimesed õppisid rohkem hindama paindlikkust.

Ent midagi võeti ka ära. Paljud ettevõtted sattusid raskustesse, osa inimesi tundis isolatsiooni ning ühiskondlik arutelu muutus kohati teravaks. Kriis tõi nähtavale nii meie tugevused kui ka nõrkused.

Võib-olla ongi kõige olulisem õppetund see, et valmisolek ei tähenda ainult süsteeme või seadusi. See tähendab ka ühiskondlikku kogemust ja teadmist, et ootamatute muutustega on võimalik toime tulla. Kui ohusireenid märtsis kõlavad, on see meeldetuletus mitte ainult võimalikust ohust, vaid ka sellest, et valmisolek algab teadlikkusest.

Eesti sündide arvu langus ei ole enam ammu pelgalt statistiline näitaja. See on küsimus meie riigi tulevikust ja sellest, kas eesti keel, kultuur ja ühiskond suudavad püsida elujõulisena ka sajandi pärast. Eriti kipume oma kultuurile ja keelele ning nende säilimisele rohkem mõtlema just erinevate tähtpäevade, näiteks emakeelepäeva eel.    Kui igal aastal sünnib vaid umbes 9000 last, siis ei ole see lihtsalt halb aasta, vaid märk sügavamast kriisist. Küsimus, mis kõlab üha sagedamini, on: kas Eestil on üldse lootust sündimuse kasvule pööramiseks?

Majandusekspert Heido Vitsur on sõnastanud probleemi teravalt. Ta ütleb, et laste arvelt kokku hoidmine on praeguses rahvastikukriisis majanduslikult koormavam kui võlgu elamine. Tema hinnangul on ainuüksi 1990. aastate ja 2000. aastate alguse sündimuse langus tähendanud praegusele tööjõuturule umbes 1,4 miljardi euro suurust potentsiaalset SKT kadu. Veelgi muret tekitavam on tema hoiatus, et kui sündimus jääbki praegusele tasemele, võib tulevikus lisanduv tööjõud sisuliselt kaduda. Raha on võimalik hiljem teenida või laenata, sündimata jäänud lapsi aga mitte.

Samas on rahvastikuprobleem petlik. Eluea pikenemine hoiab rahvaarvu näiliselt stabiilsena. Inimesed elavad kauem ja seetõttu ei tundu muutus igapäevaelus nii järsk. Kuid küsimus pole ainult arvudes, vaid selles, millises ühiskonnas kasvavad üles need vähesed lapsed, kes sünnivad. Milline on nende keele- ja kultuurikeskkond? Sellele on tähelepanu juhtinud ka keeleteadlane Martin Ehala ja kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Rahvastikuteadlased, näiteks Allan Puur ja Mark Gortfelder, rõhutavad, et sündimus ei sõltu ainult toetustest. Olulised on eluasemetingimused, töö ja pere ühitamine, regionaalne tasakaal ning turvatunne tuleviku suhtes. Linnageograaf Anneli Kährik on toonud esile ka elukeskkonna rolli, sest kui noored koonduvad kallitesse linnadesse, muutub pere loomine sageli majanduslikult keerulisemaks.

Kas Eesti võibki siis „otsa saada”? Tõenäoliselt mitte nii dramaatiliselt, kuid rahvastiku kahanemine võib muuta riiki tundmatuseni. Väiksem tööjõud, suurem maksukoormus ja surve sotsiaalsüsteemile on vaid osa pildist. Veelgi olulisem on küsimus, kas ühiskond suudab säilitada oma kultuurilise järjepidevuse.

Lootust siiski on. Ajalugu näitab, et sündimus võib poliitika ja ühiskondlike muutuste mõjul ajutiselt tõusta, nii nagu juhtus vanemapalga kehtestamise järel. Kuid sellest kahjuks ei piisa. Vajalik on laiem väärtusnihe ehk siis lapsed peavad ühiskonna silmis olema investeering tulevikku, mitte kulu praeguses eelarves.