Tänavune Eurovisioon oli mitmes mõttes magusmõru. Rahvas nuttis, sest võitu ei tulnud. Riik naeris, sest korraldusarveid ei laeku. Teisalt olid kõik rõõmsad, et üle nii pika aja poodiumile pääseti. Võit oleks tähendanud järgmisel aastal kogu selle hiigeltsirkuse korraldamist siin: lavaehitus, produktsioon, hotellikohad, turvalisus, pingutused, miljonid eurod meelelahutust.
Kolmas koht? Täiuslik! Piisavalt hea, et olla uhke. Piisavalt kehv, et mitte korraldada.

Laupäeva õhtul Baselis toimunud Eurovisiooni lauluvõistlus pakkus taas emotsioonide virvarri, kuid Eesti jaoks oli tänavune finaal erakordne. Tommy Cashi „Espresso Macchiato” tõi Eestile kõrge kolmanda koha. Sellist tulemust pole nähtud juba üle kahe aastakümne. 356 punkti, millest 258 tuli televaatajatelt ja 98 rahvusvaheliselt žüriilt, lennutasid meid esikolmikusse.

Tommy Cashi nimi tekitas juba enne võistlust poleemikat. Tema provokatiivne stiil, lavaline esteetika ja piire kompav looming sundisid paljusid küsima: kas ta sobib Eurovisioonile? Nüüdseks on see küsimus vastatud. Mitte ainult ei sobi, vaid ta osutus üheks favoriidiks. Eestit lahutas teisest kohast vaid üks punkt ning seejuures edestati isegi suuri tegijaid, sealhulgas Rootsit. See tõestab, et Eesti muusika ei pea kopeerima suurriikide šabloone, vaid võib julgelt panustada omanäolisusele.

Eesti Eurovisiooni ajalugu ulatub aastasse 1994, mil debüteeriti Silvi Vraidi esituses looga „Nagu merelaine”. Pärast esimesi keerulisi aastaid jõuti tippu 2001. aastal, kui Tanel Padar, Dave Benton ja 2XL tõid Eestisse seni ainsa võidu looga „Everybody”. Järgmisel aastal saavutatud kolmas koht Sahlene’i „Runawayga” jäi pikalt Eesti viimaseks oluliseks saavutuseks. Aastate jooksul on esinemisi olnud seinast seina. Edu on toonud nii popmuusika kui ka eksperimentaalne lähenemine, ent läbivaks jooneks on olnud igatsus taas pjedestaalile tõusta. Tänavu on üle mitme aasta olukord, kui nurisevad eestlased üleüldse on meie poolt Eurovisioonile saadetud lauluga rahul olnud. See kruttis ka ootused kõrgele ja loodeti kuldmedalit, mille asemel saadi kaela pronks.

Tänavune kolmas koht ei ole lihtsalt tulemus edetabelis. Tommy Cash näitas, et edukuseks ei pea olema mugav ega neutraalne. Piisab sellest, kui olla ehe. Samuti peegeldab see, et Eurovisiooni publik hindab ausust ja julgust rohkem kui kalkuleeritud hitiretsepte.

Austria võit JJ looga „Wasted Love” oli väärikas – 436 punktiga saavutatud esikoht kinnitab nii žürii kui ka rahva üksmeelt. Kuid Eesti kolmas koht mõjub vähemalt sama tähenduslikult.

Igal suvel kerkib taas päevakorda küsimus: miks noored ei tööta? Vastus pole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Jah, noori, kes sooviksid koolivaheajal tööd teha ja oma raha teenida, leidub. Nad on valmis pingutama, õppima ja vastutama. Motivatsioon ei ole kadunud. Ent selgub, et tõeliseks probleemiks ei olegi noorte mugavus või soovimatus töötada, vaid hoopis keeruline ja kurnav bürokraatia, mis muudab tööandjale alaealise palkamise liiga vaevaliseks.

Oleme kuulnud helikopteremadest, kes juba täisealiste võsukestega töövestlustele kaasa ronivad ning topivad end ülemäära täisealise inimese ellu, olles üleliia kaitsvad. Selline olukord on jabur ning kahjulik kõikide osapoolte jaoks. Tänapäeval tundub aga, et alaealisi noori tõkestab helikoptervanema asemel hoopiski helikopterseadus. Eestis kehtivad noorte töötamisele ranged reeglid. Tööandja peab esmalt veenduma, et töö ei oleks alaealisele liiga raske või ohtlik. Seejärel tuleb tööleping saata tööinspektsioonile kinnitamiseks, jälgida töötunde ning küsida vanematelt kirjalik nõusolek. Kõik need nõuded on omamoodi mõistetavad, kuid tekib õigustatud küsimus: kas oleme sellega läinud liiga kaugele?

Tööandjad väldivad tihti noorte palkamist just seetõttu, et kogu protsess on keeruline ja ajamahukas. Lihtsam on palgata täisealine, kelle puhul pole vaja inspektsioonide ja vanemate nõusolekutega vaeva näha. Tulemuseks on see, et isegi motiveeritud ja hakkajad noored jäävad suvel tööta. Asi ei olegi alati selles, et nad ei tahaks töötada, vaid nad ei saa.

Seejuures on oluline mõista, et noorena töötamine ei ole ainult rahateenimise vahend. See on eluline kogemus, vastutuse õppimine, iseseisvuse tunnetamine ning rida CVs. Kui seadused noori selle eest „kaitsevad”, siis kas nad tegelikult hoopis ei helikopterda minema noorte tulevikuvõimalusi ja iseseisvust?

Kelle jaoks need reeglid tegelikult kehtivad ja kelle huve kaitsevad? Noored ei vaja ainult kaitset, nad vajavad ka võimalust. Teinekord see võimalus teeb jalgealuse tuliseks, kuid ka see ei ole alati kehv juhus, sest elu õpetab. Peaasi, et mitte liialt!