Keerulistel aegadel kutsutakse ikka üles kokku hoidma. Öeldakse, et kui hoiame kokku, siis tuleme kriisist välja. Kuidas seda mõista?

Kindel on see, et kui hoida kokku kulutustelt, siis on lootust järgmise palgapäevani välja vedada, kuid loosungi lauses vist enamasti sellist kokkuhoidu silmas ei peeta. Peetakse silmas hoopis seda, et kui on keerulised ajad, siis on üheskoos kergem. Kui aga endal on niigi keeruline, siis on tihti veel keerulisem anda tuge teistele ja ei loodeta väga ka teiste peale.

Mõnes kohas tundub aga kokkuhoid eriti hästi õnnestuvat. On arusaadav, et riigil on üsna sarnase olemusega rahakott nagu meil kõigil, lihtinimestel. Ehk siis kulude katmiseks on tarvis teenida raha, mis ületaks kulutuste summa. Praegune olukord riigis tõstab erinevaid kulutusi ja utsitab kõiki lisa teenima, et katta ära oma kulutused ja omakorda toetada ka riigikassat. See kõik on õige, kuid kuskil läheb ka piir. Kuskil on piir, kus kokku hoida enam ei ole võimalik ning ees on ka see piir, kus liigne kokkuhoid pöördub majanduse tugevdamise ja elavdamise asemel hoopiski majandust ummikseisu tüürima.

Teisalt on tarvis hoolega järele mõelda, millelt on otstarbekas kokku hoida ja millelt mitte. 

Eestis võtab igal aastal endalt elu ligi 200 inimest. Praegu on kindel plaan kärpida suitsiidiennetuse rahastust. Paljudele tundub loogiline, et kui ajad on keerulised, siis tasuks antud valdkondi just rohkem toetada. Teisalt, kas meil oleks üldse nii tugevat suitsiidiennetust tarvis, kui elu oleks lihtsam?

Kriiside tekkides annavad inimesed endast parima, et end kokku võtta ja nii-öelda asi üle elada. Kui aga on näha, et raskused kestavad, siis võib jõud igaühes raugeda. Mitmete arvates on isegi koroonakriisi mõjud endiselt tunda, kuid juba laotakse selga uusi telliseid. Võrreldes 1990ndatega on Eestis suitsiidide hulk langenud umbes kolm korda, kuid hoolimata pingutustest pole viimastel aastatel see hulk enam pisemaks tiksunud.

Kas hoitakse kokku valedest kohtadest? Või sunnitakse inimesi hoopist liialt kokkuhoidlikeks?