Inimesed räägivad, et raha ei ole, hinnad on laes ja säästa pole võimalik. Toidupoes tuleb enne ostukorvi täitmist teha väike majandusanalüüs, et otsustada, kas võtta kaasa kohv, munad või midagi magusat. Kõike korraga ei saa. Ometi kasvab e-poodide arv ja pakiautomaadid on peagi sama ülerahvastatud kui suurlinna liiklus tipptunnil. Tekib õigustatud küsimus: kas e-poodlejad ei olegi inimesed?
Tarbimist jälgivad numbrid on igatahes kõnekad. „Tarbi targalt” mobiiliäpi andmetel kasvasid toidu- ja joogihinnad oktoobris aastaga 2,6 protsenti. Viimase kuuga oli tõus lausa 2,2 protsenti. Imikutoit kallines aastaga 10,1, jäätis 6,9 ja munad viis protsenti. Tõsi, juust ja toidurasvad läksid veidi odavamaks. Samal ajal pakub e-kaubandus järjest rohkem võimalusi oma raha kulutamiseks. Balti riikides on kõige rohkem rõiva- ja aksessuaaripoode, neile järgnevad ilu- ja tervisetoodete ning kodu- ja aiakaupade poed. Eesti e-poode on igasuguseid ja valik aina laieneb. Ju siis pole tarbimisest veel küllalt saanud. Või on ostlemine muutunud omamoodi teraapiaks. Ka välismaalt odava pudi-padi tellimine pole enam päris endine. ELi välistest riikidest saabuvatele väikesaadetistele lisandunud tasud muudavad mõne odava ostu ootamatult kalliks. Kolme erineva kaubareaga paki puhul võib lisatasusid koguneda juba 15 eurot. Ja siis saabuvad jõulud. See imeline aeg, mil räägitakse rahust, armastusest ja koosolemisest, samal ajal kui inimesed jooksevad poodides ringi, silmad peas nagu viimaseid päevi nägeval põdral. Jõule ju iseenesest armastaks. Küünlad, lumi, pere ja piparkoogilõhn on tore. Aga rahakoti viimase hingetõmbe kuulamist ei armasta ilmselt keegi. Paljusid valdab juba enne detsembrit paanika. Sääste pole hinnatõusude kõrval õnnestunud koguda, aga kingid tuleb teha, sest tegelikult ju tahaks ka. Ehk oleks aeg kaaluda üht riiklikku jõulurahu programmi? Kõigile inimestele võiks enne jõulukuud väljastada limiidita krediitkaardi. Ostke, tellige, kinkige! Kaupmehed saavad käivet, e-poed kasvavad, pakiautomaadid õitsevad ja inimesed saavad vähemalt korraks tunda, et neil on raha. Ainus küsimus, mis jääb, on see, et kes selle kõik kinni maksab. Kõlab justkui poliitikud enne valimisi, kes lubavad kõike soodsamaks, makse madalamaks, kuid kust laekub raha riigikassasse, mis tagab ühiskonnale eluks vajaliku taristu.
