ARVAMUS

Kui pime november sisse vajub ja tuul toob endaga jääkülma õhu, hakkavad eestlased ikka ja jälle arutama: mis meist saanud on, kas oleme nüüd lõplikult „Ameerika kombel” kõrvitsaid nikerdav rahvas või on meie oma mardi- ja kadripäevad siiski alles? Küsimus ei olegi ehk ainult lastes, kes maskides mööda tänavaid jooksevad, vaid meis endis. Kas oskame veel väärtustada neid hetki, mil sanditamine oli midagi enamat kui lihtsalt kommi küsimine.

Mardipäevakombestik, mis pärineb sügavalt rahvakalendri ajast, oli kunagi täis sümboolikat ja kogukonnatunnet. Mardiusside rõõmus trall tähendas viljaõnne, head saaki ja naabritega kokkuhoidmist. Iga ukse taga käidi mitte ainult maiustust saamas, vaid ka õnne viimas. Tänapäeval tundub aga, et see soe ja kodune tava on taandumas plastist maskide ja kommikotisaagiks muutunud halloween’i ees.

Ent ehk pole pilt sugugi nii must. Kui veel kümme aastat tagasi võis tunduda, et mardisandid on kadumas sama kiiresti kui esimesed lumehelbed, siis nüüd on mitmel pool näha väikest tagasitulekut. Koolid ja lasteaiad õpetavad taas mardi- ja kadrilaule, tehakse koduseid kostüüme vanadest riietest, mitte hiiglaslikest internetitellimustest. On neid, kes ütlevad, et see on otsekui trots halloween’i vastu ehk soov näidata, et meie rahvakombed ei kao kuhugi, vaid suudavad elada kõrvuti uute traditsioonidega.

Võib-olla ei olegi probleem selles, et halloween tuli ja jäi. Võib-olla seisneb väljakutse hoopis tasakaalu leidmises. Traditsioonide põimumine ei pea tähendama ühe kadumist, kui me vaid ise nende tähendust meeles hoiame. Mardi- ja kadrisandid ei pea olema nostalgiline mälestus, vaid elav osa meie sügisesest ajarütmist just nii, nagu jõulud on talve keskpunkt, mis aasta-aastalt hirmuäratavalt vara ligi hiilivad. Kui poed juba novembri algul täituvad jõulutulede ja piparkoogilõhnaga, hakkab rahvas nurisema: „Kas tõesti juba?”. Samas leiab teisi, kelle jaoks pimeduse saabudes on just jõuluvalgus see, mis hinge soojendab. Kas jõulukaunistused on siis vara või hilja? Tõenäoliselt sõltub see sellest, mida inimene nendest otsib, kas rahu ja soojust või lihtsalt järjekordset osturallit.

Ehk ongi praegune aeg, see november, kõige parem hetk meenutada, miks me neid pidusid üldse peame. Mardi- ja kadripäevad toovad meelde kogukonna, hoolimise ja helduse. Halloween annab põhjuse mängulisuseks ja koha fantaasiale. Jõulud õpetavad rahu ja tänulikkust. Kui me suudame neid tähendusi hoida, siis pole vahet, kas kommikott tuleb täis 31. oktoobril või 10. novembril, peaasi, et süda jääb soojaks.

Uuendused on meie igapäevaelu osa. Nad tulevad, olgu me selleks valmis või mitte. Mõnikord võtame need vastu aplausiga, teinekord ohkega. Me elame ajastul, kus muutused on kiired ja järjekindlad, ent inimloomus ei ole sammupidamiseks alati loodud. Kui bussijaamas lõpetatakse füüsiline piletimüük, tõstatub küsimus: kas me liigume edasi või hoopis peatame vajaliku teenuse?

Meile meeldib uuendus siis, kui see teeb elu mugavamaks. Kui maja saab uue fassaadi, rõdu või soojustuse, on rõõm suur, see tähendab väiksemaid arveid, paremat elukeskkonda, uut hingamist. Keegi ei protesti, kui spordibaas saab uue välijõusaali või kalmistu juurde tekivad ammuoodatud parklad. Need on uuendused, mis parandavad meie igapäevaelu ja mille väärtus on kohe nähtav. Need tekitavad tunde, et elu liigub paremuse poole, et linn hoolib oma inimestest.

Ent kui uuendused tulevad kujul, mis nõuavad meilt harjumuste muutmist või uute oskuste omandamist, on vastuvõtt märksa jahedam. Bussijaamas lõppev piletite füüsiline müük ei ole lihtsalt tehniline muudatus, vaid otsus, mis puudutab eeskätt neid, kelle jaoks nutitelefon ja rakendused pole igapäevased tööriistad. Eakas inimene, kes on kogu elu harjunud ostma pileti kassast, seisab nüüd olukorras, kus ta peab uut tehnoloogiat õppima või teenusest loobuma.

Uuendus ei tohiks tähendada kellegi kõrvale jätmist. Kui me räägime kaasavast ühiskonnast, peame mõistma, et kõik ei liigu samas tempos. Digipööre on küll vältimatu, kuid see peab tulema koos käeulatusse jäetud alternatiividega. Nutiajastu ei tohi muutuda barjääriks, mis eraldab põlvkondi või tõukab eaka inimese vajalikust teenusest eemale. Kui füüsiline piletimüük kaob, peab selle asemel olema midagi, mis tagab sama ligipääsu.

Uuendused ei ole iseenesest head või halvad, nende mõju sõltub sellest, kuidas neid rakendatakse ja kui palju arvestatakse inimestega, kelle ellu need tulevad. Kui fassaadi uuendamine on silmale ilus ja südamele soe, siis nutipöörde hind võib olla sotsiaalne isolatsioon nende jaoks, kes ei jõua tehnoloogiaga sammu pidada.

On lihtne öelda, et maailm muutub ja kõik peavad kohanema. Aga iga uuendus vajab ka üleminekuperioodi ja empaatiat. Muidu tekib tühimik nende vahel, kes saavad ja oskavad, ning nende vahel, kes jäävad lihtsalt vaatama, kuidas rong, või antud juhul buss, eest ära sõidab.