Igal suvel kerkib taas päevakorda küsimus: miks noored ei tööta? Vastus pole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Jah, noori, kes sooviksid koolivaheajal tööd teha ja oma raha teenida, leidub. Nad on valmis pingutama, õppima ja vastutama. Motivatsioon ei ole kadunud. Ent selgub, et tõeliseks probleemiks ei olegi noorte mugavus või soovimatus töötada, vaid hoopis keeruline ja kurnav bürokraatia, mis muudab tööandjale alaealise palkamise liiga vaevaliseks.

Oleme kuulnud helikopteremadest, kes juba täisealiste võsukestega töövestlustele kaasa ronivad ning topivad end ülemäära täisealise inimese ellu, olles üleliia kaitsvad. Selline olukord on jabur ning kahjulik kõikide osapoolte jaoks. Tänapäeval tundub aga, et alaealisi noori tõkestab helikoptervanema asemel hoopiski helikopterseadus. Eestis kehtivad noorte töötamisele ranged reeglid. Tööandja peab esmalt veenduma, et töö ei oleks alaealisele liiga raske või ohtlik. Seejärel tuleb tööleping saata tööinspektsioonile kinnitamiseks, jälgida töötunde ning küsida vanematelt kirjalik nõusolek. Kõik need nõuded on omamoodi mõistetavad, kuid tekib õigustatud küsimus: kas oleme sellega läinud liiga kaugele?

Tööandjad väldivad tihti noorte palkamist just seetõttu, et kogu protsess on keeruline ja ajamahukas. Lihtsam on palgata täisealine, kelle puhul pole vaja inspektsioonide ja vanemate nõusolekutega vaeva näha. Tulemuseks on see, et isegi motiveeritud ja hakkajad noored jäävad suvel tööta. Asi ei olegi alati selles, et nad ei tahaks töötada, vaid nad ei saa.

Seejuures on oluline mõista, et noorena töötamine ei ole ainult rahateenimise vahend. See on eluline kogemus, vastutuse õppimine, iseseisvuse tunnetamine ning rida CVs. Kui seadused noori selle eest „kaitsevad”, siis kas nad tegelikult hoopis ei helikopterda minema noorte tulevikuvõimalusi ja iseseisvust?

Kelle jaoks need reeglid tegelikult kehtivad ja kelle huve kaitsevad? Noored ei vaja ainult kaitset, nad vajavad ka võimalust. Teinekord see võimalus teeb jalgealuse tuliseks, kuid ka see ei ole alati kehv juhus, sest elu õpetab. Peaasi, et mitte liialt!

Eesti tervishoiusüsteem on jõudnud kriitilisse punkti. Tervisekassa rahakott on auke täis, sest kulud ületavad tulusid ja üha rohkem kõlab sõna „eralahendus” kui võimalik päästerõngas. Kuid mis saab siis tavalisest inimesest, kes vajab arstiabi, mitte erakliiniku mugavust? Foto on illustratiivne FOTO: Aigar Nagel AI

Viimastel kuudel on debatt visiiditasu tõusu, erakindlustuse leviku ja solidaarse tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse üle üha valjemaks muutunud. Näiteks 20eurone visiiditasu ei pruugi olla viimase piiri märk, vaid esimene samm tasulise tervishoiu poole. Paljude jaoks on see juba praegu rahaline tõke ning kui pere eelarves tuleb valida, kas maksta elektriarvet või minna eriarsti juurde, siis on midagi süsteemselt valesti.

Probleem ei pidavat olema ainult rahas, vaid ka süsteemis endas. Kui 60–80 protsenti tervishoiukuludest moodustab tööjõukulu, siis kust veel kokku hoida? Kas lahendus on tõesti vähemate arstide või madalama palgaga meditsiinitöötajate suunas liikumine? Või seisneb võti hoopis süsteemi ümberkujundamises?

Koalitsiooniläbirääkimistel on jõutud järeldusele, et eraraha tuleb kaasata. Kuid küsimus on, kuidas seda teha. Kui hakata soodustama erakindlustust ja samal ajal vähendada panust solidaarse süsteemi toimimisse, tekib oht, et need, kel vähem, jäävad veelgi rohkem ukse taha. Tervishoid ei tohi muutuda luksusteenuseks.

Erakliinikute kaasamine võib olla mõistlik, kui nad pakuvad teenuseid, mida riiklik süsteem ei suuda katta. Kuid teenuse hind peab jääma võrdseks olenemata sellest, kas teenuse osutajaks on erafirma või regionaalhaigla. Samas tuleb tunnistada, et erakindlustus võib kiiresti viia tervishoiupersonali „üleostmiseni”, mille tagajärjeks on veelgi pikemad järjekorrad riiklikus süsteemis.

Nii ei olegi küsimus ainult rahas, vaid väärtustes. Kas me tahame tervishoidu, mis on kõigile võrdselt kättesaadav või liigume tasapisi mudeli poole, kus „õigeaegne abi” on vaid neile, kel rohkem?

Tervishoid ei ole koht, kus saab lõputult kärpida või loota, et turg kõik ära lahendab. Kui riik ei tee selgeid valikuid, siis võime seista varsti silmitsi olukorraga, kus ravi kättesaadavus sõltub rahakoti paksusest.