Kui 1. septembrist algab kool kell 9, siis on neid, kes hüppavad rõõmust lakke, kuid ka neid, kes kiruvad päeva raiskamist. Vanasõna ütleb, et varane lind leiab ikka tera. Kas vanasõnad on vanaks saanud ja ajale jalgu jäänud? Uus aeg ja uued suunad ning kõik iganenu kaotab kehtivuse. Võibolla on see tõsi, ehk tõesti on inimesed, sealhulgas õpilased, ajas nii palju muutunud, et vajavadki teist päevakava. Ehk paarikümne aasta pärast tunneme, kuidas koolipäeva alguse võiks nihutada hoopis kella 10-le ja sealt nõnda edasi. Võib juhtuda, et ajapikku muutub koolis käimine noortele nõnda stressirohkeks, et see tuleb päevakavast hoopis maha kriipsutada.

Nüüdseks on kätte jõudnud aeg, mil see „unistus” on teoks saamas. Kuigi paljud õpilased tervitaksid seda muudatust rõõmuga, tekib küsimus, kas hilisem algus teeb koolipäeva tõepoolest paremaks või tähendab see lihtsalt pikemaid päevi ja keerulisemat logistikat.

Uuringud toetavad haridusministeeriumi seisukohta, et hilisem tundide algus parandab noorte vaimset tervist ja õpitulemusi. Noorukite unevajadus on suurem kui täiskasvanutel, kuid bioloogiline rütm ei soosi varajast ärkamist. Kui tundide algus nihkub hilisemaks, saab õpilane paremini välja puhata, mis omakorda parandab keskendumisvõimet ja vähendab ärevust. Osades Eesti koolides on juba praktiseeritud hilisemat tundide algust, näiteks kell 8.30 või 8.45. Väidetavalt on muudatustele saadud positiivne tagasiside.

Kas hilisem algus tähendab aga automaatselt pikemat koolipäeva? Mitte tingimata. Paljud ained on aja jooksul intensiivsemaks muutunud ning päevade ülesehitust saab ümber mõtestada nii, et õppetöö oleks tõhusam, aga mitte tingimata pikem. Samuti on määruses sätestatud paindlikkus ehk koolid võivad hoolekogu otsusel alustada varem, kuid mitte enne kella kaheksat, et tulla vastu kohalikele oludele, näiteks transpordi korraldamisel.

Mitmes Aasia riigis, näiteks Lõuna-Koreas ja Jaapanis algavad koolitunnid juba kell 7 või 7.30. Sealne haridussüsteem rõhub intensiivsusele ja distsipliinile, kuid ka stressitasemed on kõrged. Neilt saame õppida, kui oluline on tasakaal akadeemiliste saavutuste ja noorte heaolu vahel. Varajane algus ei tähenda automaatselt paremaid tulemusi, vaid pigem vastupidi. Teisalt on inimesed erinevad, ja seda juba noores eas. Nii nimetataksegi ju mõnesid hommiku- ning teisi jällegi õht- ja ööinimesteks. Ehk peaks siis kõigi õigusi ja heaolu silmas pidades andma voli hoopiski koolide jagamiseks hommiku- ning öökoolideks? Nii saaks iga noor oma stressitaseme alla tuua, valides endale kõige sobivama õpikeskkonna.

Uuest õppeaastast tuleb koolidel samuti usinasti muru niita, sest vastasel juhul võivad lapsed ministeeriumi väitel joostes komistada ja kukkuda. Muru peab olema mõistliku kõrgusega ka puukide leviku vähendamiseks.

Hiljuti haridus- ja teadusministeeriumis valminud määruse eelnõu järgi vastutab edaspidi koolist kaugel elava lapse transpordi eest omavalitsus ning koolid peavad muu hulgas muru niidetuna hoidma, et õpilased ei kukuks ning puugid ei leviks, kirjutab Postimees. 

Loe veel: Uued nõuded koolidele puudutavad ka koolitransporti ja muru niitmist

FOTOD Tulekahju sundis peolisi populaarsest ööklubist evakueeruma

18.05.2025

Pilkuse külavanem Liisa Ruukel peab plaani järgmiseks saunamaratoniks

17.05.2025

Eesti parima minifirma loojateks on Vastseliina gümnaasiumi poisid

17.05.2025

Töötute arv on viimase 12 aasta suurim

15.05.2025

More from this category

Alates 1. aprillist kehtima hakkav visiiditasu tõus on pannud ühiskonna kihama. Tööl käivad inimesed peavad edaspidi arsti vastuvõtu eest maksma senise viie euro asemel 20 eurot, samas kui töötutele, rasedatele, lastele ja pensionäridele jääb visiiditasu endiselt viie euro peale. Kas selline lähenemine on õiglane?

Esmapilgul võib tunduda loogiline, et haavatavamad grupid vajavad suuremat kaitset ja soodsamat ligipääsu tervishoiuteenustele. Lapsed, eakad ja rasedad vajavad sagedamini arstiabi ning neile soodustuste jätmine on põhjendatud. Samas tekitab küsimusi töötute erikohtlemine ning ka mõnede erivajadustega inimeste erandlik kohtlemine, näiteks juhul kui erivajadust tõendav paber on saadud ebaõiglaselt või ise endale tervislikku kahju tekitades.

Pole saladus, et Eestis on inimesi, kes elavad pikka aega töötuna, kasutades erinevaid riiklikke toetusi ja soodustusi, ilma et nad tegelikult pingutaksid töö leidmise nimel. Kui aga nende arstiabi jääb oluliselt odavamaks kui tööl käival inimesel, kas ei loo see motivatsioonipuudust tööle naasmiseks? Paraku on paljud madalapalgalised töötajad need, kellele 20eurone visiiditasu kujutab endast tõsist lisakoormust. Kas on õiglane, et see inimene, kes pingutab ja maksab makse, kuid teenib näiteks miinimumpalka, peab samal ajal maksma kõrgemat visiiditasu, samas kui see, kes pole aastaid tööd otsinud, kelgutab töölkäijate kinnimakstud kordi soodsamal viieeurosel visiiditasul?

Siin peitubki probleemi tuum. Kuigi töötud vajavad sotsiaalset tuge, ei tohiks see tulla töötavate inimeste arvelt. Võimalik lahendus võiks olla süsteem, mis eristaks ajutiselt töötuks jäänud inimesi ja neid, kes ei ole aastaid tööle kandideerinud.

Tervishoiuteenuste kättesaadavus on ühiskonnas kriitilise tähtsusega, kuid hinnapoliitika peaks olema õiglane kõigi suhtes. Kehtima hakkav muudatus toob ilmselt kaasa olukorra, kus madalama palgaga töölkäijad hakkavad kulude kokkuhoiu eesmärgil arstivisiite edasi lükkama, samas kui töötud, kel rohkem aega vabalt käes ning kellele kehtib jõukohane visiiditasu, asuvad hoolega meditsiiniasutuste uksi kulutama. Kui riik soovib motiveerida inimesi töötama ja panustama, ei tohiks visiiditasu süsteem karistada neid, kes seda juba teevad.