ARVAMUS

Demokraatia on tore asi. Igaühel on õigus oma arvamusele, igaüks võib suu lahti teha ja keegi ei pea enne rääkimist palju mõtlema. Vähemalt põhimõtteliselt. Päriselus kipub aga vabaduse ja vastutuse vahele tekkima ebamugav tühi koht, kuhu mahub üllatavalt palju pahandust.

Kui avaliku elu tegelane satub kriitika alla, tõuseb kohe küsimus: kas talle kehtivad teistsugused reeglid kui teistele? Kas volikogu liige peab käituma paremini kui inimene, kelle nimi valimiskasti ülemäära palju ei satu? Kas presidendil on kohustus jälgida, et tema kingad ei säraks vales toonis, samal ajal kui tavakodanik võib minna kas või pidžaamas poodi? Ja kui nõudeid on kord juba kehtestama hakatud, siis kus on piir? Tegelikult ei ole küsimus selles, kas kõik inimesed on võrdsed. Muidugi on. Küsimus on selles, kas kõigilt saab nõuda täpselt sama, sõltumata nende rollist ja vastutusest. Demokraatia vajab ebamugavaid küsimusi, teravat kriitikat ja inimesi, kes ei nooguta kaasa üksnes seepärast, et nii on mugavam. Vahel on just pahandusetegija see, kes juhib tähelepanu probleemile, mida kõik teised on eelistanud vaiba alla pühkida. Vaip võib küll kena välja näha, aga sinna alla koguneb lõpuks päris korralik praht. Ent kriitika ja faktiväite vahel on vahe. Arvamus võib olla ebameeldiv, ebaõiglane või lausa rumal, ilma et see oleks keelatud. Faktiväide on aga midagi muud. Kui nimetada kedagi valelikuks, süüdistada asutust pahatahtlikkuses või esitada kuuldust tõendatud tõe pähe, peab olema valmis oma sõnu põhjendama. Sõnavabadus ei ole universaalne pesumasin, mis kõik öeldu automaatselt puhtaks peseb. Samas ei muuda ka kollektiivne pahameel väidet valeks ega hukkamõistev avaldus tõde iseenesest selgemaks. Kui mõne inimese käitumist mõistetakse hukka, peab olema arusaadav, mille eest ja milliste tõendite alusel. Muidu tekib oht, et vastutuse nõudmisest saab mugav vahend ebamugava hääle vaigistamiseks. Demokraatlikus ühiskonnas ei piisa sellest, et enamus on pahane. Ka enamus peab oma otsuseid põhjendama. Etikett ei ole püha lehm, kelle ees tuleb kummardada, ja värviläikega kingad ei ole demokraatia kokkuvarisemise kindel märk. Kuid viisakus, faktitäpsus ja teiste inimeste õiguste austamine pole ka lihtsalt vanamoodsad salongireeglid. Need on ühise elu toimimise miinimumtingimused.

Mõni president vajab tähelepanu püüdmiseks aastaid, mõni saab sellega hakkama juba esimese nädalaga. Ülle Madise on otsustanud, et Kadriorus ei hakata aega raiskama. Ametikett on kaelas, ametivanne antud ja rahvas arutab. Kui selline hoog jätkub, võib nelja aasta pärast olla presidendi kantselei tegemistest rohkem teada kui mõne ministeeriumi omast kogu valitsusperioodi vältel.

Eesti avalikus elus on teatavasti kaks kindlat viisi pahameele tekitamiseks. Teha midagi või jätta midagi tegemata. Esimesel juhul küsitakse, miks just nii, teisel juhul, miks üldse mitte midagi.

Madise esimene suurem avalik vaidlus puudutab presidendi kantselei direktori palka. Uue direktori kuupalgaks määrati 8000 eurot, ligi kolmandiku võrra rohkem kui tema eelkäija viimane 6010eurone põhipalk. Vahe on 1990 eurot kuus ehk peaaegu 24 000 eurot aastas. Selline summa paneb kulme kergitama ka inimesel, kes muidu palganumbritest eriti ei hooli. Eriti kui samal ajal tuleb uue palgaga sobitada ka ametijuhend. Tavakodanikul tekib tahes-tahtmata küsimus: kas kõigepealt leiti õige inimene, seejärel sobiv palk ja lõpuks ka töö, mis selle palga vääriliseks teeb? Või käis kõik vastupidi? Seaduslikkus ja hea tava pole alati üks ja seesama. Presidendil peab olema õigus valida endale meeskond, kuid riigi raha puhul ei piisa ainult sellest, et otsus on vormiliselt korrektne. Ka põhjendus peab olema veenev. Kui rahvas loeb poes sente ja vaatab elektriarvet, on 2000eurone palgavahe kuus üsna kõnekas number.

Teine vaidlus on märksa lõbusam. Madise esimene välisvisiit viis ta Riiga, kus ta kohtus Läti presidendi Edgars Rinkēvičsiga. Päevakorras olid tõsised teemad, nende hulgas julgeolek, kaitsekoostöö, NATO idatiib ja Ukraina toetamine. Ometi haarasid avalikkuse tähelepanu ka sinep ja kohukesed. Ühed pidasid presidendi nalja vaimukaks ja meeldejäävaks, teised leidsid, et riigipea võiks oma sõnavalikut hoolikamalt kaaluda. Aga kas president tohib üldse nalja teha? Või ametikett on ühtlasi suukorv ning antud vanne paneb kivikujuks tarduma? Väärikus ja huumor ei välista teineteist. Oluline on, kelle üle naerdakse, millises olukorras ja mis eesmärgil. Võib-olla ongi Madise esimeste päevade kõige huvitavam õppetund see, et presidendi ametikett ei summuta ei avalikkuse kriitikat ega ühiskonna huumorimeelt. Palgatõusu puhul tuleb küsida põhjendusi, nalja puhul hinnata konteksti. Kõige kehvem variant oleks tõepoolest president, kellest pärast ametiketi kaelasaamist ei kuuleks enam kõssugi.