1990. aastatel oli elu veidi teistsugune kui praegu. Või kas ikka oli? Valitses mingis mõttes puudus ja meeleheide ajendas kuritegevusele. 

Staažikas politseinik tõmbab toona toimunu ja tänapäeva vahel paralleele. Esiti ei tundu asi üldse nii hull, kuid kui numbritele otsa vaadata, siis võib nii mõndagi ehmatavat selguda. Statistikat küll peetakse üheks parimaks luiskamise viisiks, kuid mõnetine tõepõhi on ritta seatud arvudel siiski.

2022. aastal oli 5. novembri seisuga Eestis kuriteona registreeritud 6700 vargust. Möödunud aastal samaks kuupäevaks oli see arv kosunud 8200ni ja tänavu juba 8500ni. Lihtne matemaatika ütleb, et varguste hulk on vaid kahe aastaga kasvanud üle veerandi. Ei saa mainimata jätta, et sellele kopsakaks kosunud numbrile lisanduvad veel väärteona registreeritud vargused. Kogenud ning elu ja oma karjääri näinud ametnikud tunnevad hirmu, sest enamasti järgneb vargustehulga suurenemisele ka tapmiste arvu suurenemine.

Kas oleme oma Eesti elu viinud tagasi minevikku või annab veel otsa ringi pöörata ja viimasel hetkel kurss tulevikku tagasi sikutada? Mis ajendab inimesi teise vara ihaldama? Põhjusi võib olla mitu, kuid kindlasti on üheks peamiseks põhjuseks puuduse kannatamine. Kui ei ole, kust seaduslikult võtta, siis kuskilt tuleb ju ometi võtta.

On kindlasti neid, kes varastavad hoolimata sellest, milline on parasjagu majanduse seis, elatustase või elu üleüldse, kuid on paraku ka neid, kes lähevad näppama olude sunnil. Loogiline võiks olla, et kui puudus käes, siis võiks ju juurde teenida. Kui aga sobivat tööd ei ole või ei suuda tööga enam teenida sellist summat, et end harjumuspäraselt ära elatada, siis asutakse alternatiivide otsingule.

Sedamoodi jätkates oleme varsti taas tagasi filmis „Päevad, mis ajasid segadusse”. Võib tunduda jabur, aga võib-olla ei olegi enam üsna pea harjumatuks vaatepildiks tänaval kividele tõstetud sõiduk, mille veljed on parematele jahimaadele läkitatud.  FOTO: Aigar Nagel (AI)

FOTO: Aigar Nagel

Igas valdkonnas on aina keerulisem ellu jääda. Ostja on hädas, et ei jaksa osta, kuid müüja on hädas, et keegi ei osta. Teisalt kerkib kaubandusse uusi kauplusi nagu seeni pärast vihma. Inimesed on küll rahul, et valik muutub laiemaks, kuid teisalt nurisevad, sest pood võib ju olla, kuid osta sealt midagi ei jaksa. 

Kohalikud juba kanda kinnitanud kaubandusettevõtted on aga pahurad, sest supp jääb aina lahjemaks, kuna supi kogus ehk ostjate arv ei suurene, küll aga tuleb juurde kaubandusettevõtteid ehk supi sööjaid. Kas mõned jäävad seetõttu ka nälga ja on sunnitud oma supi teistele loovutama ning ise tühjade kätega turult lahkuma?

Toonitatakse sedagi, et linlased ei jää hätta, sest maakonnakeskusesse kauplusi jagub ja tuleb juurdegi. Kannatajad on aga suuremate ülalpeetavad pisemad paigad, kelle ellujäämine ei ole otseselt möödapääsmatult hädavajalik. Kaotajateks jäävad küll ka ettevõtted ise, kuid suuremad kaotajad on need, kes elavad keskusest väljas ja on pisemaid külapoode oma hindamatuks kaaslaseks pidanud.

Võib-olla muudab külapoodide kadumine inimeste elu hoopis pikemas perspektiivis paremaks? Kui pood pole käe-jala juures, siis mõeldakse oma ostud senisest enam läbi ja ostetakse emotsiooniostegi vähem. Nii jääb jällegi kaotajaks kaupmees. Pika aja jooksul suudab ostja aga pisku kokkuhoiuga ehk säästmagi hakata.

Võib-olla on see liialt optimistlik prognoos, aga ehk muudab külapoodide kadumine ka külaelu kainemaks? Kui järgmise märjukese kättesaamine jääb kümnete kilomeetrite kaugusele, siis ehk ei jää muud üle, kui kainemaks hakata? Või teisest küljest toob see omakorda hukatuse, sest vohama hakkab ebaseaduslik alkoholiga kauplemine ja kaotajad on lõpuks nii kaupmehed kui ka inimesed ise. Kas sellises olukorras üldse võidumehi on?

 Ehk ebaseaduslikud kaubitsejad, kes saavad pisku musta raha enda taskusse pista. Kuhu nad selle aga kulutaksid, on järgmine küsimus?! Olukord on nadi ja ellujäämiseks tuleb rakendada erinevaid kunste. Kel rahanatukest käes, need saavad käituda arukalt ja investeerida, sest väidetavalt tuleb pärast igat langust tõus!