Kui tööandja pakub sulle ümbrikupalka, võib see esmapilgul tunduda ahvatlev – tasumata maksude arvelt saad justkui rohkem raha kätte. Tegelikult on see tehing, kus võidab vaid ebaaus tööandja. Õigused, hüvitised ja kindluse tuleviku ees kaotab töötaja, laekumata maksuraha tõttu kaotab ka kohalik kogukond.
„Töötasin ühes kohvikus. Kuu jooksul töötasin umbes 260 tundi. Palgapäeval öeldi, et peame talveks rasva koguma ja nad saavad maksta vaid kaks eurot tunnis.
Sotsiaalmeedia vanusepiirangutega on natuke nagu paljude teistegi asjadega, mida me ühiskonnas väga tõsiselt sõnades võtame, aga igapäevaelus täita ei armasta. Võtame näiteks Facebooki. Kui laps on liiga noor, et seal kontot omada, tuleb sisestada vale sünniaasta. Kui laps seda teha ei oska, õpetab keegi. Kui laps juba oskab, pole õpetajat enam vaja. Ja üsna sageli teavad ka vanemad, et lapsel on konto olemas. Mõni on isegi ise aidanud selle teha. Mitte seepärast, et vanemad tahaksid reegleid põlglikult eirata, vaid seepärast, et päris elu ei mahu alati nendesse kastikestesse, mida mõni platvorm oma kasutustingimustes ette näeb. Võib ju öelda, et reeglid on reeglid ja neid tuleb täita. Loomulikult tuleb. Aga kui reegel on niisugune, et selle täitmine sõltub peamiselt sellest, kas 11- või 12aastane laps viitsib sünniaasta lahtrisse õige numbri kirjutada, siis tasub ka reegli enda mõttekuse üle arutleda.
Ega probleem ole ju ainult selles, et laps valetab oma vanuse kohta. Hoopis huvitavam küsimus on, miks ta seda teeb. Sest tema klassikaaslased on seal. Sest sõbrad suhtlevad seal. Sest mõni huviala, mäng või seltskond on seal. Sest tänapäeva lapse jaoks ei ole internet mingi eraldi maailm, kuhu minnakse pärast päris elu lõppu. See ongi osa päris elust.
Samas oleks naiivne teha nägu, et sotsiaalmeedia on lihtsalt tore koht, kus lapsed omavahel pilte vahetavad. Seal on kiusamist, pettusi, võõraid täiskasvanuid, sobimatut sisu ja järjest rohkem ka süsteeme, mille eesmärk on hoida kasutajat ekraani ees nii kaua kui võimalik. Mida noorem inimene, seda vähem on tal sageli oskust aru saada, millal temaga lihtsalt suheldakse ja millal temaga manipuleeritakse.
Siin tulebki mängu lapsevanem. Jah, vanemal on vastutus. Ta peab teadma, kus tema laps liigub, kellega suhtleb ja mida ta internetis teeb. Oleks üsna mugav, kui platvormid saaksid kogu selle vastutuse vanusepiirangut ette kirjutades vanema ukse taha tõsta. Piirang võib olla vajalik, aga piirang, millest saab kahe minutiga mööda, ei saa olla kogu lahendus. Võib-olla olekski mõistlikum küsida vähem seda, kuidas laps platvormilt välja saada, ja rohkem seda, kuidas platvorm tema jaoks turvalisemaks teha. Sest lõpuks ei ole kõige olulisem küsimus, kas laps suutis oma sünniaastaks sisestada 2009 või 2012. Kõige olulisem on, kas keskkond, kuhu ta selle vale numbri abil sisse sai, on üldse selline koht, kuhu lapsel peaks olema võimalik sattuda.
