Käesolev nädal on kütnud kirgi just tööinimeste seas, sest õhus tiirleb ettepanek, mille kohaselt soovitakse tõsta paljude inimeste eriarstile mineku visiiditasu senise viie euro asemel lausa 20 euroni. See tähendab mitmekordset hinnatõusu.

Ühelt poolt on mõistetav, et tänapäeval ei saagi enam viie euro eest midagi, miks siis peaks saama arstivisiidile. Teiselt poolt on mõistmatu, miks on tarvis nii suurt hinnatõusu ja korraga ning miks ei rakendu hinnatõus kõikidele võrdselt. Väidetavalt tõuseb visiiditasu ainult töötavale ja tervele inimesele.

Ehk et ühest küljest üritatakse selgeks teha, et töötav ja terve inimene ei käi nii või teisiti sageli arsti juures ja seetõttu võib oma ühe korraga kinni maksta teiste mitu arstilkäiku, mida saadakse viie euro eest kord. Teisalt on jällegi tegemist surnud ringiga, sest kui töötav ja terve inimene ei jaksa enam enda arstivisiiti kinni maksta, siis on temagi peagi töötu ja haige inimene, kelle eest peaksid maksma teised.

Kas aga on meil võtta nii palju neid igavesti terveid ja töötavaid, kes justkui peaks palehigis töötama ja arsti juures mitte käima või seal harva käima? Ilmselt lõpmatuseni mitte. Meeles peab pidama asjaolu, et töötav ja terve inimene ei tähenda alati seda, et tegemist on jõukama inimesega kui mõni mittetöötav. Seega ei pruugi töötegemisest hoolimata jaguda 20 eurot, et oma arstivisiit kinni maksta. Või on tarvis teha valikuid, millele see 20 eurot kulutada. Kui aga tervise kasuks ei otsustata, siis probleem süveneb ning töötav inimene on riigi jaoks ajalugu.

Peale eriarsti visiiditasu tõstmise on laual üksjagu teisigi ettepanekuid sarnastel teemadel. Ühtekokku loodetakse neist muudatustest saada riigikassasse juurde aastas umbes 15 miljonit eurot, mis on iseenesest tervitatav. Ainukesena ripub suur küsimärk selle kohal, kas sellised ebavõrdsed maksustamised on jätkusuutlikud ja ausad. Praegu maksab uuringu kohaselt keskmine lapsevanem oma lapsele taskuraha 20 eurot kuus, mida on täpselt ühe töötava terve inimese arstivisiidi jagu.

September kogub vaikselt hoogu ja kuigi ligi 30kraadine palavus ei ole veel enamikule suutnud kinnistada mõtet, et peagi on pime, porine ning jahe, sest saabub kaua oodatud või kardetud sügis, siis tulemata see kõik ei jää. Septembrikuus ei saa öelda, et tähistatakse, vaid pigem, et peetakse suitsiidiennetuspäeva. Väidetavalt on kõiki suitsiide võimalik kuidagi ära hoida, olles õigel ajal õiges kohas ja tehes õigeid asju.

Hiljuti levis Eestimaal uudis, kus proua, kes oli vaimse tervise tõttu ka ravil viibinud, kutsus endale kahel korral abi, kuid ta jäeti sellegipoolest üksi. Olukord viis selleni, et abivajajat praegu enam meie hulgas kahjuks ei ole. Keda süüdistada? Sellises olukorras justkui ei olegi kedagi süüdistada. Ühelt poolt väidetakse, et ei ole piisavalt kohti, kuhu paigutada neid, kes vajavad ajutist psühholoogilist abi. Teisalt kurdetakse, et on keeruline ära tunda, kas inimene tõepoolest vajab abi või on tegemist enesega ise hakkamasaava persooniga. Vabandused on põhjendatud, kuid kas siiski on? Lõppkokkuvõttes ei ole ükski põhjendus piisav, et kellegi surma õigustada.

Teisalt on ka neid, kes väidavad, et suitsiid on inimese enese otsus, enese valik. Lõppotsuse teeb inimene tõesti ise, kuid kogu see tee, mis sinnani on käidud, on enamasti käidud väliste tegurite koosmõjul. Suitsiidiennetuspäeva raames avatakse vaimse tervise kohvikuid, sest väidetavalt jääb inimestel vajaka teadmisest, et see, mida tuntakse, on normaalne ja et kõigil on vahel perioode, mil ongi keerulisem ja ongi raske. Sellega peaks kursis olema iga täiskasvanud inimene. Paraku luuakse aina rohkem meie ümber illusiooni, et ideaalne maailm eksisteerib, aga kuskil mujal. Enamasti asub see kuskil mujal kellegi teise sotsiaalmeediakontol, kus kõik on võimalik. Isegi roosamannamaailm, mis ehk tõesti on loonud olukorra, kus on tarvis aina rohkematele inimestele meelde tuletada, et ka ebaõnnestumised on okei! Ainus asi, mis paraku ei ole okei, on see, et eelmisel aastal suri suitsiidi tõttu 188 inimest.