Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtt on meie riigi tähtsaim pidulik sündmus, mis peegeldab ühiskonna mitmekesisust ja väärtusi. Külaliste nimekirja koostamine on delikaatne ülesanne, mis nõuab tasakaalu traditsioonide, esinduslikkuse ja praktiliste kaalutluste vahel. President Alar Karis on vastuvõtu korraldamisel teinud üksjagu uuendusi.
Näiteks 2024. aastal otsustas ta kutsuda riigikogust ainult juhatuse liikmed, komisjonide esimehed ja aseesimehed ning fraktsioonide juhid, jättes ülejäänud saadikud kutsutute hulgast välja. See otsus põhjustas pahameelt paljude poliitikute seas, kes olid harjunud vastuvõtul osalema. Riigikogu liige Ester Karuse väljendas pettumust, märkides, et tal oli kleitki juba tellitud. Tänavu, mil riigikogu liikmel kleiti tellimusse antud ei ole, sai ta kutse, mis tuli üllatusena.
Kas presidendi vastuvõtul peaksid alati käima samad inimesed või on praeguse presidendi lähenemisviis, justkui võiks meie kõigi pidupäeval vaheldumisi osaleda erinevad Eesti elusse panustavad mõjuisikud, mõistlik? Võib-olla oleks tarvis peopaik kriitilise pilguga üle vaadata ning leida lahendus, mis annaks võimaluse kutsuda üle 800 külalise? Sellisel juhul kaoks aga tähtsündmuse salapära, sära ja eksklusiivsus.
Vastuvõtte on teisigi. Kohalikus mastaabis peetakse nii linna kui ka arenduskeskuse pidulikku koosviibimist, mis mõnele on aastatega muutunud tüütuks kohustuseks, kuid mõni teine ootab kutset pikisilmi juba aastaid. Kleidi etteostmine on muidugi äärmuslik lähenemine, kuid kui kriteeriumid on kõrged, siis kuu või pooleteisega ideaalset kleiti valmis ei meisterda.
Igaühel on õigus tähistada ühtse vabariigi sünnipäeva. Mõnedel on see võimalus lihtsalt pidulikumalt ja eksklusiivsemalt. Peensusteni koostatud menüü ja viimase lihvini läbimõeldud kultuuriprogrammiga, mille piletiraha tasub iga Eesti kodanik ilma enda teadmata. Kas oleks õiglane igaühel saada üks amps peolauast ja etendusest ja maitset ning emotsiooni tundes mitte läbi särava teleriekraani?