Võiks öelda, et viimastel kuudel on juba lausa väsitavalt palju räägitud sellest, kuidas elu Eestis on muutunud raskemaks.

Toidukorv kallineb, arved tõusevad, palgakasv ei jõua sammu pidada. Kuuleme üha sagedamini tuttavatelt ja naabritelt, et raha jääb kuu lõpus napiks ja igapäevaelu on muutunud närvesöövaks žongleerimiseks vajalike kulude vahel.

Statistikaametki kinnitab, et tarbijahinnad on tõusuteel. Sellises õhustikus tunduks loogiline, et rahval pole mahti ja võimalust laadale minna, ent möödunud nädalavahetus näitas vastupidist.

Sulbi mihklilaat ja üle piiri Ape sügislaat olid rahvast tulvil. Parkimiskohti tuli otsida kaugelt, müügitelgid olid tihedalt ümbritsetud uudistajatest, õhkkond meenutas lausa laulupeotunnet. Kuidas seda mõista? Kui me räägime elatustaseme halvenemisest ja rahakoti kokkutõmbumisest, siis miks paistab, et laadalisi on igal aastal pigem rohkem kui vähem?

Üks võimalik seletus peitub laadakultuuri muutumises. Kui varem oli laat koht, kus osteti talvevarusid või hangiti muud tarvilikku, siis tänapäeval täidab laat sageli meelelahutuslikku rolli. Seal kohtutakse tuttavatega, maitstakse suitsukala või juustu, kuulatakse lõõtspillilugusid ja imetletakse käsitööd. Paljud inimesed lähevadki laadale eelkõige elamust otsima, mitte suuri oste tegema. Nii võib laadakäik olla justkui tasuta festival ehk vaese mehe suurkontsert, mida endale enam lubada ei saa.

Võib öelda, et inimesed otsivad võimalusi, kuidas napimast rahast hoolimata midagi kogukondlikku ja rõõmustavat kogeda. Kui teatri- või suurkontserdi pilet maksab mitmekümne euro ringis, siis laadale saab minna perega, ilma et eelarve päriselt lõhki läheks. Hea on, kui saab teha mõne pisukese ostugi, näiteks toidukraamina, kuid võib ka ainult lahkelt pakutud degusteerimisega piirduda.

Kas majanduslik kitsikus on tõepoolest lämmatav või on osa juttu liialdatud? Tõde võib olla kusagil vahepeal. Inimestel on raha vähem kui enne, kuid nad ei taha loobuda ühistest kogemustest. Selle asemel kohandatakse tarbimist nii, et pigem minnakse kohalikule või lähedalasuvale laadale ja jäetakse ostmata uus jakk või kauge reis.

12 minutit on lühike aeg, aga üllatavalt produktiivne, kui tead, mida teha. 12 minutit on võrdne 720 sekundiga ehk piisavalt, et alustada või lõpetada mitut väikest tegevust. Kaheteistkümne minutiga jõuab kohvi valmis keeta ja selle koos hommikuse ajalehega rahulikult ära juua. Sama ajaga jõuab sõita Võru kesklinnast Rõugesse või lugeda lapsele unejutuks ühe peatüki. Kaheteistkümne minutiga jõuab jõusaalis teha korraliku soojenduse või telefonis läbi kerida terve uudisteportaali. Aga sama ajaga suutsid kolm Vene MiG-31 hävitajat reedel rikkuda Eesti õhuruumi. Nad jäid meie taevasse kauemaks, kui kestab tavaline sirutav tööpaus.

See polnud eksitus või juhuslik triiv. NATO reageeris viivitamata oma hävitajatega, Eesti aga taotles konsultatsioone alliansi aluslepingu 4. artikli alusel. Niisuguseid nõupidamisi pole kergel käel kokku kutsutud: pärast Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu on see alles kolmas kord, kui liitlased kogunevad niimoodi. Mõni nädal tagasi pidas Poola vajalikuks sama sammu, kui tema õhuruumi ilmusid Vene droonid.

Kui mõelda, kui vähe on 12 minutit inimese igapäevaelus, siis riigi julgeolekus võib see olla igavik. Selle ajaga jõuab vaenulik lennuk lennata üle maakonna, teha luurepilte või koguni rünnata. Kui meie vabadus ja turvatunne ripuvad õhus, pole ükski minut tühine. Teisalt, kui kõrvutada see 12 minutit millegi argisega, siis näiteks 12minutilist hilinemist ei peeta suuremaks tabuks.

Selline õhuruumi rikkumine on nagu proovikivi või test, kui tähelepanelikud ja otsustavad me oleme. Venemaa lennuriistad ei reisi Eestisse juhuslikult, vaid kalkuleerivad iga sammu, iga minuti. Just seepärast peab meie vastus olema sama kiire ja täpne kui sekundi murdosal tehtud kaitsemanööver.

Need 12 minutit ei kuulu unustamisele. Nad tuletavad meelde, et vabadus ei ole kord juba saavutatud mugavus, vaid igapäevane pingutus. Meie kohus on seista selle eest, et järgmised 12 minutit oleksid juba meie kontrolli all ja mitte nende, kes meie piire katsuvad.