Käesolevast aastast rakendus automaks, kuid hooaja esimene arvestatav lumesadu viis ikkagi paljud sõidukid lumevangi. Lumemaksu meil õnneks veel ei ole … Aga äkki võiks olla? Karikatuur: AN

Viimased lumetormid ja elektrikatkestused on toonud esile muret tekitava pildi Eesti kriisivalmidusest. Kuigi meedias keskendutakse peamiselt Tallinna lumesahkade puudusele ja raskustele linnatänavatel, on maapiirkondade inimesed tihtipeale jäetud iseseisvalt hakkama saama. 

Kui Tallinnas arutatakse ummistunud tänavaid ja parkimisprobleeme, siis maapiirkondades on reaalsus hoopis karmim. Elektrita majapidamised, puuduv veevarustus, läbimatud külateed ja aeglane internet tekitavad tunde, et linnast eemal elamine on kriisiolukorras täiesti lootusetu. See ei ole lihtsalt üksikjuhtum, vaid see on süsteemne probleem, mis nõuab kiiret ja tõhusat lahendamist.

Riik soovitab inimestel kriisivaru koguda, ent unustab, et kriisiolukordades võivad kõik varud elektrita jäämise korral kiiresti rikneda. Selmet kriisivarudest rõõmu tunda, on paljud elektrita inimesed sunnitud oma kriisivarud võimalikult kiirelt sisse kugistama, et ei tekiks raiskamist. Samal ajal muutub võimatuks ka laste koolitööde tegemine, ettevõtlusega seotud toimingute korraldamine ning isegi elementaarne hügieen. Kas see ongi riiklik julgeolek, millest valitsus sageli räägib?

Transport ja ühendused, mis võiksid kriisiajal abiks olla, jäävad maapiirkondades samuti hapraks. Kui ainus buss sõidab kord päevas või ei sõida üldse, siis kuidas peaksid inimesed hädaolukorras liikuma? Isiklik sõiduk on sageli ainus lahendus, kuid ka siin ootab ees uus probleem, milleks on äsja rakendunud automaks. Nelikveolise pereauto omamine maapiirkonnas pole luksus, vaid hädavajalik vahend. Seda vajadust karistatakse aga maksustamisega, justkui poleks riigi jaoks oluline, kuidas inimesed end lumehangede vahel liigutavad. Kriisijuhtimine ei saa keskenduda ainult suurtele linnadele, vaid kõik inimesed, sõltumata nende elukohast, väärivad toimivaid baastugesid. Võib-olla on aeg mitte ainult kriisivarusid koguda ja neid mitmepäevase elektrikatkestuse tõttu vastumeelselt sisse kugistada, vaid tagada, et kriisijuhtimine arvestab päriselt kõikide Eesti inimeste vajadustega. Loodetavasti suudame tulevikus tõdeda, et iga tugevam lumesadu või elektrikatkestus ei paljasta enam kriisisüsteemi nõrkusi, vaid hoopis selle tugevust.

Eesti rahvastikutrendid on jätkuvalt muret tekitavad, näidates, et rahvaarv väheneb paljudes maakondades ja linnades. Viimase aastaga on näiteks vähenenud rahvaarv Võrumaal 296 inimese võrra, sealhulgas Võru linnas 128 inimese võrra.

Samas paistavad silma piirkonnad nagu Harjumaa ja Tartumaa, kus rahvaarv kasvab. Ka Hiiumaa on näidanud küll pisukest, kuid siiski tõusvat trendi.

Kui viimati läks Võrus kooli umbes 400 õpilast ning möödunud aasta sündide arv Lõuna-Eesti haiglas on vaid 261 last, siis ei nõua kõrgemat matemaatikat, et teha arvutus ja jõuda järeldusele, et seitsme aasta pärast, mil need 2024. aastal sündinud lapsed kooliteed alustavad, nii palju klasse enam tarvis avada ei ole.

Rahvaarvu kahanemine on esmajoones otsene väljakutse kohalikule majandusele. Kui inimesed lahkuvad, siis väheneb ka kohalike tarbijate hulk, mis omakorda vähendab nõudlust kaupade ja teenuste järele. Kohalikud ärid, eriti väikesed ettevõtted, võivad leida end keerulises olukorras, kus käive väheneb ja investeerimisvalmidus kahaneb.

See toob kaasa vähem töövõimalusi, suurendades ümberkaudsete elanike motivatsiooni lahkuda, ning tsükkel kordub. Mitte ammu aega tagasi toodi lagedale väide, et sündide vähesus näitab hoopiski piirkonna liiga head elu. Kas tõesti oleme viimasel ajal elanud liiga hästi ja see on meie beebibuumi uppi lükanud?

Viimatised ajad nii roosilised ei tundu ning väidetavalt ei ole paranemist lähitulevikus näha. Kas see omakorda tähendab, et mõne aasta pärast vaatab sündide tabelist taas vastu neljaga algav number?

On selge, et tõusuteel olevad Tallinn ja Tartu pakuvad paremaid töövõimalusi, haridust ja teenuseid, mis muudavad need piirkonnad atraktiivseks nii noortele kui ka peredele.

See tõstatab omakorda aga küsimuse: kas ehk Võrumaa jääb veelgi vaesemaks ja seniks, kuniks need möödunud aastal sündinud maimukesed kooliteeni jõuavad kasvada, on nad koos vanematega läinud suurematesse paikadesse paremaid elu- ja töövõimalusi otsima?

On lihtne öelda, et Võrumaal on hea elada. Eks ongi, kuid sageli tuleb valikud teha selle järgi, kus on võimalik, mitte parem elada.

Ahjudest ja Rail Balticast Otse Brüsselist, kohtumistelt saadikute ja ametnikega

18.04.2025

Elanik sai saunamaja põlengus põletushaavu

21.04.2025

1. maist kerkivad diisli, gaasi ja elektri aktsiisid

21.04.2025

Päästeamet saab tänavu kokku 46 uut päästeautot

21.04.2025

More from this category