On teemasid, millest räägime palju. Ja on teemasid, millest räägime küll, aga enamasti siis, kui selleks on mõni tähtpäev, kampaania või konkreetne lugu. Erivajadustega lapsed kuuluvad kahjuks endiselt osaliselt viimaste hulka. Me räägime kaasamisest, võrdsetest võimalustest ja sallivusest, kuid igapäevaelus ei pruugi need sõnad alati sama enesestmõistetavad olla. Miks see nii on?
Võib-olla oleme ühiskonnana muutunud küll avatumaks, kuid harjunud siiski mõtlema erivajadusest kui millestki, mis kuulub teise maailma. Erivajadustega laste kool on justkui vajalik ja oluline, aga kusagil veidi eemal. Laps, kes õpib teistsuguses tempos, vajab rohkem tuge või kasutab liikumiseks abivahendit, ei ole sellepärast vähem laps. Ta soovib sõpru, tunnustust, turvatunnet ja võimalust midagi ise teha. Ta võib olla andekas spordis, muusikas või kunstis, armastada nalja, unistada tulevikust ja rõõmustada õnnestumise üle täpselt samamoodi nagu iga teine laps. Ka kooli väärtust ei peaks mõõtma selle järgi, kui lähedal või kaugel see on niinimetatud tavakoolist. Järve kooli 30 aasta lugu tuletab meelde ka midagi muud. Selliste koolide olemasolu ei ole sündinud iseenesest. Kunagi tuli tõestada, et seda kooli on vaja. Tuli leida raha, veenda otsustajaid ja seista selle eest, et erivajadustega lastel oleksid samasugused õigused haridusele ja tulevikule nagu teistel. Nüüdseks on paljud neist küsimustest saanud meie jaoks palju loomulikumaks. Kuid kas hoiakud on muutunud sama kiiresti kui koolimajad ja hariduskorraldus?
Võib-olla ongi järgmine samm mitte enam tõestada, et erivajadustega lapsed väärivad kohta ühiskonnas, vaid lõpetada nende pidev tõestamine. Me ei peaks imestama, kui erivajadustega laps õpib, esineb kontserdil, võistleb spordis või liigub edasi kutseõppesse. Me ei peaks pidama seda erandiks, vaid elu tavaliseks osaks. Samuti ei peaks erivajadustega laste kool olema ühiskonna jaoks nähtav ainult siis, kui tähistatakse juubelit või räägitakse mõnest suurest õnnestumisest. Tõeline kaasatus algab ehk hoopis sellest, kui me ei vaata enam kõigepealt puuet või erivajadust. Vaatame last. See ei tähenda, et erinevusi pole olemas või et kõigile sobiks üks ja sama lahendus. Võrdsus ei tähenda, et kõik peavad saama täpselt sama. Võrdsus tähendab, et igaühel peab olema võimalus saada seda, mida ta vajab, et oma elus edasi liikuda.
