ARVAMUS

JUHTKIRI Sest ammu pole tõusnud

Võrumaa Teataja ARVAMUS 25 Jaanuar 2025

Aastavahetus tõi kaasa üksjagu muudatusi, millest üheks on riigilõivude järsu tõusu kehtestamine. Paljude teenuste eest tuleb nüüd maksta märkimisväärselt rohkem, mõnel juhul isegi kuni kümme korda. Riik on seda otsust põhjendanud vajadusega kanda teenuste tegelikke kulusid. Veel lisatakse, et osade teenuste hinnad ei ole ammu tõusnud ja selle eest tuleks tänulik olla.

Eriti valusalt puudutab riigilõivude tõus neid, kes vajavad isikut tõendavaid dokumente, elamislube või peavad ajama asju politsei- ja piirivalveametiga. Kui varem sai isikut tõendava dokumendi kiirkorras alla saja euroga, siis nüüd tuleb välja käia lausa 250 eurot. See tähendab hinnatõusu 455 protsenti, mis tekitab küsimuse: kas teenuse tegelik kulu on tõesti sellisel määral kasvanud? Samuti on kõrgemad tasud seatud elamislubade pikendamisele ja kodakondsuse taotlemisele, mis täpsemalt on tõusnud 64 eurolt 225 eurole.

Kuna muudatusi on palju ja tõusud ulatuvad kuni 1000 protsendini, on paljud kodanikud nördinud. Tavainimese jaoks tundub muret tekitav, et abielu registreerimine või lahutamine, mis on paljude jaoks elu tähtsad sündmused, on muutunud oluliselt kulukamaks. Abielukande tegemise tasu on kasvanud 30 eurolt 70 eurole ning abielulahutuse kande tegemine 50 eurolt 90 eurole. Naljaga pooleks võiks ju arvata, et ehk nüüd ei kiputa liiga kergel käel abielluma ega ka lahutama, sest kulutused on peaaegu poole suuremad ning kokkuhoid on ju käesoleva aasta üks trendikamaid ja samas sunnitumaid suundi.

Riigi seisukohast võib see otsus olla majanduslikult mõistetav, sest teenuste osutamise kulud kasvavad ja eelarvevajadused suurenevad. Samas võib küsida, kas need kulud on jaotatud õiglaselt ning kas kodanike ja ettevõtete finantsvõimekust on piisavalt arvesse võetud. Eriti haavatavad on siin madalama sissetulekuga inimesed, kelle jaoks selline hinnatõus võib tähendada sedagi, et isikut tõendava dokumendi taotlemine võib edasi lükkuda.

Mugavusteenuste eest suurema tasu küsimine on teatud juhtudel mõistetav. Rahva seas tekib küsimus, kas teenuste hinnad peavad vastama nende tegelikule maksumusele või peitub siin ka soov katta riigi muid kulutusi.

JUHTKIRI Sest paberil on kirjas

Võrumaa Teataja ARVAMUS 21 Jaanuar 2025

Puuetega inimeste toetamise ja abistamise eesmärk peaks olema tagada neile võrdväärne elukvaliteet ja võimalus osaleda täisväärtuslikult ühiskonnas. Kahjuks on praktikas sageli näha, et puude määramise protsess ei hinda inimeste tegelikku olukorda, vaid tugineb ainult dokumentidele ja paberimajandusele. See viib olukordadeni, kus abi vajavad inimesed jäävad hätta, kuna nende seisundit ei hinnata piisava täpsusega.

Hiljuti oli hädas jalaproteesiga mees, kes ei pääsenud lumega liikuma. Hoolimata sellest, et tal on raskusi igapäevaeluga toime tulemisel, jäeti ta ilma puude määrast, sest dokumentides keskendutakse vaid perearsti sissekannetele, kus sageli ei ole teemaks mitte alaline tervisemurem, vaid pigem mööduvad haigused. Ei arvestata sellega, et hoolimata sellest, et asjast ei räägita, jalg ju inimesele paraku üleöö tagasi ei kasva. Jalaproteesiga inimesel on liikumispuue paraku eluaegne, see on fakt.

Samuti ei tule kaugelt otsida juhtumit, kus kolmanda staadiumi vähki põdev naine, kelle tervislik seisund on päev-päevalt halvenenud, ei saanud puuet, kuna dokumentatsioonis ei olnud piisavalt tõendeid tema tegeliku olukorra kohta. Tema väsimus, vähenenud liikumisvõime ja vajadus spetsiaalsete sotsiaalteenuste järele jäid formaalsete nõuete varju.

Sellised juhtumid näitavad, et praegune puude määramise süsteem vajab tõsist ülevaatamist. Oluline on tagada, et hinnangud ei baseeruks pelgalt dokumentidel, vaid sisaldaksid ka eksperdi hinnangut, mis arvestab inimese reaalseid vajadusi. Kui dokumentides räägitakse haigusest kuivade faktidena, siis elus kogevad inimesed iga päev valu, ebamugavust ja toimetulekuraskusi, mida pelgalt paberitega ei ole võimalik tabada.

Puuetega inimeste suurim mure on liikumisvabaduse piiramine, kui neil puudub juurdepääs eritranspordile, tugiisikutele ja abivahenditele. Inimesed ei ole pelgalt täidetud paberid. Sotsiaalvaldkonnas peab valitsema inimkeskne lähenemine, mis suudab reaalselt tuvastada ja rahuldada abivajajate vajadusi.

ARVAMUS

VIIMATI LISATUD

ENIMLOETUD