ARVAMUS

Üpris levinud on ütlus: kõik teed viivad Rooma. Eile võis öelda: kõik teed viivad Lindorale! Võrumaa Teataja otsustas välja selgitada, kes oli esimene kaupleja, kes kõige parema müügikoha sai ja millal ta Lindorale sõima hakkas?

Tulemus üllatas. Selgus, et esimesel tuleb kohal olla kolm ööpäeva varem, siis veel üks ööbimine, ning alles siis saab kauplema hakata. Seega tuli kodust välja tulla kolm ja pool ööpäeva varem ehk 84 tundi enne müügi algust.

Kas keegi mäletab kedagi, kes mäletab kedagi, kes oleks nõus ootama järjekorras kolm ja pool ööpäeva, et parim koht saada, tegelikult osta?

Lindora laat on seljatanud isegi iPhone’i, sest isegi selle moodsa nutitelefoni pärast ei ole teadaolevalt keegi poolt nädalat seisnud, et telefon esimesena kätte saada!?

Paraja mõttekillu (kivi) viskab Lindora laat ka e-kaubanduse propageerijate kapsaaeda, sest Lindora laat pole surnud, vaid paisunud. Miks? Küllap mitte kunagi varem pole inimesed tundnud sellist vajadust suhelda silmast silma, vaadata teisi, kohata tuttavaid, lapsepõlvesõpru, endisi kolleege, vaadata silma maainimesele, mõõta pilguga tema kaupa, nostalgitseda …

E-kauplejad vastavad, et nemad kauplevad 24/7, Lindoral aga ainult ühel päeval aastas. Aga Lindora on vastu pidanud sajandi või rohkemgi. Milline on e-kaubandus saja aasta pärast? Millised oleme me ise?

Siit edasi on igaühel mõtlemise koht. Igal juhul tuleb tunnistada, et Vastseliina vald suudab korraldada aasta jooksul kaks rahvusvahelist laata, mis toovad kohale kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes kõik viivad siit kaasa midagi palju enamat, kui nad isegi aru saavad.

Küllap sellisel kõiki olusid trotsival moel valmistub Lindora laat oma 100. sünnipäevaks, kuid võib-olla 150. sünnipäevaks. Kes teab, millal see kõik täpselt algas? Küll on teada, et järgmise aasta laadahooaja avab 8.–10. jaanuarini toimuv Narva Vene jõululaat.{fcomment}

Ei oleks millalgi uskunud, et tuleb kirjutada juhtkiri hobusest. Meenub aastakümneid tagasi vähipüügilt koju sõites, kuidas peremehed ja perenaised saatsid hobuseid ja lehmi karjamaale või siis ketitasid neid. Usun, et nüüdisajal ei ütle paljudele sõna ketitamine midagi. See on kodulooma pika keti otsas pika pulgaga (väikese vaiaga) maa külge kinnitamine.

Siinkohal meenub kadunud naabrimees Artur Lang, kes oli hobustega sõber ja arvas ikka, et talu on talu siis, kui mõned hobused on. Meenub üks Luutsniku kandi kirjakandja, kes vedas talvel hobusega posti laiali. Kui küsisime, et miks saanis suusad on, siis vastas naispostiljon, et väga sügava lume sisse on looma kahju ajada, siis tuleb endal suusad alla panna. Läks aega ja siis ütles ühel hetkel gaasianalüsaatorite tehase peatehnoloog, et Võru-Rõuge vahel on tema majapidamises ainuke lehm. Nüüd pole enam Olevitki, lehm kadus natuke varem.

Turistid imetlevad vabalt jalutavaid toonekurgesid. Äkki kaovad järgmisena nemad. Projektieestlased aitavad raha eest kevaditi konni üle tee. Oli linnuhaiguste puhang, Kreeka kriis, on sigade katk. Mis tuleb veel? Väga populaarseks on saanud kõikvõimalikud lemmikloomad ja allergia. Nüüd on autode heitgaaside mure, automaks. Tulekul on pagulased.

Maanteelt näeb lehmakarju harva ja hobuseid veelgi harvem. Tuleks Poola sõita. Tegelikult ilmub meilgi hobuseteemaline ajakiri ja on hobuseid. Tõsine teema on tööhobustega, iluhobuseid (ratsusid) on rohkem leida.

Umbes 70 aastat tagasi sai igas Eestimaa vallas hobust koos atrade-äkedega liisida – sotsialistlik punariik lõi siis hobu-masinariistade laenutuspunktid. Need kadusid 1949. aasta paiku, kui loodi kolhoosid.

Ometi on meilgi Võrumaal üks talu, kus pikki-pikki aastaid hobustega talutöid tehtud. Kõik riistad on olemas, kuid praegune hobune on põduraks jäänud. Kes annetaks talule hobuse? Tundub, et see on küsimuste küsimus, kuid heale tahtele lootma jäädes kaob lootus viimasena.

Palun leiame üheskoos rahuliku tööhobuse sellele talule!{fcomment}