ARVAMUS

Eile ennelõunal puhastati Seminari tänaval uue gümnaasiumi soklikorruse aknaid, üle pühiti ka aknaraamid ja plekist aknalauad. Õues askeldasid helitehnikud … Uhiuus kool paarisaja-aastases majas valmistus pärastlõunaseks pidulikuks avamiseks.

Kui möödunud sajandil käis uue kooliaasta uute asjade loetellu uus pinal, uued pliiatsid, uued patsipaelad ja põlvikud, siis mis on uus nüüdisajal? Uued ranitsad on uhked, kuid veel uhkem on nende sisu, kust ei tohi puududa nutitelefon, tahvelarvuti … Vanasti ei tohtinud arvutamisel isegi sõrmi kasutada, nüüd on kalkulaator ka kõige lihtsamas telefonis. Asi on veelgi keerulisem, sest tahvelarvutit võetakse iseenesestmõistetavalt, oluline on hoopis see, milliseid mahtusid ja mis kiirusega saab liigutada.

Küllap ei ole ja küllap ka ei tule Võru linna ajaloos ette olukorda, kus koolikorraldus toob septembris nii palju uut, et peaaegu kõik on uus 2015. aasta septembrikuus. Väga paljudel, lausa sadadel ja sadadel õpilastel ja õpetajatel tuleb ette võtta lausa uus tee kodust kooli.

Kaunilt on osanud Võru gümnaasiumi direktor Karmo Kurvits näha uue kooli logo, mis peaks meenutama lapsepõlvest tuttavat mänguasja – kaleidoskoopi, mis igal vaatamisel loob uue kordumatu mustri. Isegi siis, kui õues sajab vihma, on kaleidoskoobi mustrid soojad ja erksad. Mis veel rääkida sellest, kui päike paistab? Muide, 1. septembril tavaliselt päike paistabki! Ja kui ei paistagi, on siiski esimesed koolipäevad meelde jäänud päikselistena. Mis saab olla veel toredam päikselisest mälestusest!

Täna algaval õppeaastal kirjutatakse peatselt välja esimesed hinded, mida emad-isad näevad e-Kooli vahendusel. Aasta lõpus peaks valmima e-Koolikott, sisuks digitaalne õppevara. Meie põhjanaabrid soomlased loobuvad kirjatehnika (käekirja) hindamisest ...

Valitsust nõustav teadus- ja arendusnõukogu liige Gunnar Okk räägib eestikeelse kõrghariduse kõrval ingliskeelsele üleminekust. Kõik, kõik on isegi kõhedusttekitavalt uus.

Omavalitsuste liitmise asi, mida valitsus on veeretanud nagu kuuma kartulit juba ligemale 20 aastat, tuleks lõpuks ära otsustada, et inimesed saaksid rahulikult oma plaane teha. Praegune olukord, kus väiksemad omavalitsused elavad pidevalt nagu püssirohutünni otsas, ainult süvendab ebakindlust tulevikus suhtes.

Sõmerpalu vallavanem Aare Hollo mäletab hetke ajast, kui Võru maavanem oli Robert Lepikson, mil valdade juhid maavanema juurde kokku kutsuti, et kokku leppida uute omavalitsuste piirides. Sellest ajast on varsti möödas paarkümmend aastat, kogu selle aja on räägitud, kuidas kohe-kohe hakatakse omavalitsusi kokku panema, aga mitte midagi ei ole juhtunud.

Viimati rääkis haldusreformist kindlas kõneviisis regionaalminister Siim Kiisler. Tema jutu järgi oleks pidanud reform juba ammu tehtud olema ja omavalitsused kokku pandud. Maksumaksja raha eest käis kõva rabelemine, sajad ametnikud tootsid tuhandeid lehekülgi pabereid, aga mitte midagi ei juhtunud. Reform on siiani läbi viimata.

Nüüd on haldusreformi peal uus ja uue kõlava nimega minister, kes räägib samuti reformist kindlas kõneviisis. Et aastani 2017 saab ise vabalt liituda ja et alates 2018. aastast hakatakse vägisi kokku panema. Omavalitsustöötajad võtavad seda juttu juba külma rahuga, sest viimased sellised jutud on juttudeks jäänudki. Inimestele, kes asjaga lähemalt kokku puutunud, on kasvanud paks nahk selga.

Neis inimestes, kes tahavad pikema aja peale plaane teha, tekitab pidev reformijutt ja lubadustest kinni pidamata jätmine suurt ebakindlust. Kui valitsusliitu juhtiv Reformierakond on valijatele sisendanud, et nendega koos võib kindel olla, siis haldusreformi asi on kindlusest ikka väga kaugel. Inimesed ei tea, kas omavalitsused jätkavad või mitte, kas koolid, lasteaiad ja muud asutused jäävad püsima ja kas maapiirkonda on üldse mõtet elama jääda või mitte. Üldises ebakindluse õhkkonnas on igaks juhuks kindlam kolida mõnda suurde linna, mida haldusreform ei puuduta.