Ajad on ärevad ja küsimustele on raske üheselt vastata. Kes oleks mõni aeg tagasi suutnud ennustada, et EURIBOR langeb nulli!? Suurbritannia rahandusminister George Osborne ütles hiljuti Saksamaal esinedes, et parem oleks, kui riigid liiguksid edasi erineva kiirusega. Britid näevad, et on riigid, mis peavad ühisraha ellujäämiseks koostööd tihendama ning on euroalavälised riigid, mis ei taha remonti takistada, kuid ei taha sellest enesele lisakulusid ega sattumist teisejärgulise riigi staatusse.
Kolumnist ja õppejõud Hardo Pajula on öelnud, et Euroopa tulevikku kujundavad inimesed, kes kõiki pika retke ohtusid trotsides kusagilt Kongost läbi Sahara ja üle Vahemere siia, Euroopasse jõuavad. Euroopa on keset ajaloo suurimat muutumist, mis puudutab kõiki. Kõiki.
Britid tõmbuvad võimalikult viisakalt tagasi, hoiavad taskus Inglise naela ning eelistavad vasakpoolset liiklust. Rootslastelegi meeldib Rootsi kroon.
Kas Euroopast jääb alles ainult nostalgia, mis kingib inimesele meeldivaid hetki, ihaldatud kogemusi ja häid mälestusi, mis tulenevad minevikust ning mida tegelikkus ja olevik inimesele pakkuda ei saa?
Me ei oska olla õnnelikud. Klõpsides ühelt netilehelt teisele, midagi vastu saamata. Olles uhked oma Twitteri sõprade ja mõnesaja Facebooki väiksema sõbra üle, teadmata, mis muredes sõbrad vaevlevad.
Kõik on ajutine, ohtlikult hetkeline, online. Ei ole aega meenutada, et ajutised asjad on ohtlikult pikaajalised. Keenias Dadaabis on maailma suurim põgenikelaager, mis hõlmab poolsada ruutkilomeetrit. Telklaagris elab hinnanguliselt 350 000 elanikku, kuigi laager oli alguses mõeldud 90 000 inimesele ning see rajati ajutiselt.
Ajutised asjad ja poolikud teod on niivõrd kesksel kohal, et on vallutanud peaaegu kõik elualad. Emotsiooniuuringud on näidanud, et isegi naeratusel on kümneid erinevaid sõnumeid, sealhulgas nii-öelda poolikuid naeratusi, naeratusi, et petta, teeselda lõbusust. Inimesed naeratavad ka õnnetud olles.
Mõelgem.
{fcomment}
