ARVAMUS

Uuel toetusperioodil pole maaelu arengukavas enam ette nähtud külaelu meedet, see raha on jagatud põllumajandusettevõtete vahel.

Külaelu meedet kutsuti rahvasuus külakiikede meetmeks. See on saanud kõvasti kriitikat, sest külad on jäänud tühjaks ja kiiged kasutuseta. Teine küsimus on see, kas raha põllumajandusse suunamine aitab välja surevat maaelu alal hoida.

Paar nädalat tagasi Rõuge koolimajas toimunud Rõuge-Haanja mõttetalgutel ütles Tallinnast Põlvamaale kolinud koolitaja Indrek Maripuu välja, et põllumajandus ei aita maaelu alles hoida, sest põllumajanduses töötab üha vähem inimesi. Kui veel sadakond aastat tagasi haris paarisada hektarit maad mitusada inimest, siis nüüd piisab selleks ühest nüüdisaegsest traktorist, ühest inimesest. Tulevikutraktorid sõidavad põllul juhita. Põllumajandusse suunatud lisaraha läheb valdavalt uue tehnika soetamiseks, mille tulemusel väheneb töökohtade arv veelgi.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus põllumehed on hädas, et neid keegi ei kuula. Osalt on nad ise sellise olukorra tekitanud: põllumajanduses on hõivatud üha vähem inimesi, mistõttu ei ole põllumeestel enam ühiskonnas seda toetuspinda mis varem. Linna tööd otsima läinud endised põllutöölised võivad küll vanast harjumusest Maalehte tellida, aga põllumeestele lisaraha andmisega ei pruugi nad enam nõus olla. Neid huvitavad muud mured, näiteks odavad munitsipaalkorterid ja tasuta ühistransport.

Nagu seletas asja kohta Võru Leaderi gupi juht Anneli Ott, siis uuel toetusperioodil pole enam ette nähtud külaelu meedet. See seab raskesse olukorda kõik need õhinapõhised vabaühendused, näiteks külaseltsid, mis seni põhiliselt toetustest elasidki. Ainsaks külaelu edendajaks jäävad kohalikud Leaderi grupid, aga nende rahastus jääb samaks. Külaseltsid peavad toetuse saamiseks omakorda teiste seltside ning kohalike omavalitsustega koostööd tegema, mis kahandab oluliselt vabaühenduste tegevusruumi. Maal elamine läheb senisest veelgi keerulisemaks.

Eesti seisab praegu silmitsi mitme suure kriisiga. Esiteks pagulaskriis terves Euroopas, millist pole olnud viimased 70 aastat alates teisest ilmasõjast. Ning põllumajanduskriis, millist ei mäletata mitukümmend aastat, alates Eesti taasiseseisvumisest. Mõlemad kriisid vajavad tähelepanu, aga millegipärast tegeletakse rohkem pagulaste kui põllumajanduse küsimustega.

Pagulaskriisi tähtsustamisest võib aru saada: ohus on vanad ja suured Euroopa riigid nagu Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Need suured riigid on praegu kõige suurema surve all, ja on mõistetav, et nende riikide huvides on pagulasi ka mujale jagada. Pagulaste puhul millegipärast viidatakse solidaarsuse põhimõttele, mida näiteks põllumajanduses on jätkuvalt eiratud: Eesti põllumees saab endistviisi mitu korda vähem toetust kui tema kolleegid Saksa- või Prantsusmaal. Pagulasi peab aga Eesti vastu võtma samadel alustel ülejäänud Euroopa riikidega.

Võrumaa üks juhtivaid põllumehi, Jaagumäe talu peremees Mart Timmi, ei saa aru, kuidas Soome kapitalil põhinev seakasvatus Ekseko, mis asub otse katkukolde kõrval, sai Euroopa Liidult erisuse, aga katkukoldest mitmekümne kilomeetri kaugusel asuv Jaagumäe talu seda ei saanud. Sellist vahetegemist ongi raske mõista, solidaarsusega on siin vähe pistmist. Pigem on tegemist ärihuvidega, mis on vanades Euroopa riikides paremini esindatud kui uutes. Välisajakirjanduses on olnud palju juttu sellest, kuidas suurtel Euroopa firmadel on Brüsselis oma lobitööosakonnad, mille abil oma huvisid läbi surutakse. Euroopa Liidu lobigruppe peetakse kõige mõjuvõimsamateks kogu maailmas. Selles pole midagi imelikku – Euroopa Liidu 500 miljoni elanikuga turg on maailma kõige ahvatlevam, selle nimel tasub kõvasti rabeleda.

Eesti on praeguses välispoliitilises olukorras rohkem huvitatud oma maine hoidmisest ja suurematele vendadele meeldimisest kui oma ettevõtjate huvide kaitsmisest. Seetõttu pole ime, et siin teenitakse senisest enam välisriikide ja väliskapitali huve.{fcomment}