ARVAMUS

Paar nädalat tagasi šokeeris Eesti avalikkust Saksamaale kolinud eestlanna Anne Diersi juhtum, kuna naiselt oli laps ära võetud ja Saksa riik ei leppinud sellega, et naine tahtis lapsega Eestisse elama tulla.

Anne juhtumi puhul ei aidanud isegi sellest, et nii naisel kui ka lapsel on Eesti kodakondsus – Saksa riik peab Saksamaal sündinud lapsi enda omaks. Lapse ema juurest äravõtmisel toodi põhjuseks, et naisel on pesumasin rikkis.

Anne juhtum pole siin ainus. Õuduslugusid sellest, kui Eesti emadelt on välismaal, eriti Skandinaaviamaades ja Saksamaal lapsi ära võetud, on tulnud avalikuks ridamisi mitmeid. Eesti ametnikud siin ennastsalgavalt emade ja laste kaitsele ei visku, vaid lastaksegi lapsed ära võtta ja välismaale viia.

Õnneks Eestis midagi seesugust ei toimu. Siin kaitseb Eesti riik usinalt laste õigust olla oma pere ja oma lähedastega koos. Isegi perevägivalla juhtumite puhul eelistatakse lapsed pere juurde jätta. Lapsed võetakse vanematelt ära ainult üksikjuhtumitel, kui on näha, et vanemad tõesti laste eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Seetõttu on Eestis väga vähe lapsendamiseks sobivaid lapsi. Näiteks Võrumaalt elab asenduskodus ainult 30 lapse ringis. Lapsendamiseks soovitakse ühe-, kaheaastaseid lapsi ja lapsendamise juhtumeid on Võrumaal aastas ainult mõni üksik.

Eestis minnakse praegu üle pere tüüpi asenduskodudele, see peaks tulevikus välistama lastekodudest tuttavad olukorrad, mida Eesti avalikkus õppis tundma Leida Laiuse kuulsast filmist „Naerata ometi”. Soovitavalt pannakse kõik lapsed päris peredesse, kus on nii ema kui ka isa, õed ja vennad.

Asenduskodu perele kompenseerib riik lapsega seotud kulude katteks 795 eurot, alla kolmeaastase ja puudega lapse puhul 1230 eurot kuus. Samas tähendab uus laps asenduskodule pikkadeks aastateks vastutusevõtmist. Seetõttu ongi pere tüüpi asenduskodu lapsele parem kui lastekodu tüüpi kodu, kuna viimasest saab laps täisealiseks saamisel 383 eurot elluastumistoetust ja ongi kõik.

{fcomment}

Õiguskaitse, mis peaks inimesi kaitsma, on muutunud Eestis nõukogude aja laadseks inkvisitsiooniliseks karistusmasinaks.

Eesti juhtivad õigusasjatundjad on juba juhtinud tähelepanu asjaolule, et üle poole Eesti elanikest on karistusregistris arvel. Lihtsas keeles väljendatuna tähendab see: üle poole Eesti elanikest on pätid. Ühelt poolt võib öelda, et see tähendab õiguskaitseorganite tublit tööd, teiselt poolt on selline massikaristamine viinud karistuse devalveerumiseni. See tähendab, et karistus ei oma enam mõju, samamoodi nagu nõukogude perioodil, mil riigi tagant varastamist peeti auasjaks, mitte kuriteoks.

Inkvisitsioonilise karistusmasina ehe näide oli Keskerakonna juhi Edgar Savisaare vahi alla võtmine ja tema kodus toimunud läbiotsimine. Juba päev hiljem selgus, et tegelikult olid tema suhtes esitatud kahtlustused laest võetud. Lihtsalt öelduna: Savisaare juures käidi „kalastamas”, see tähendab: otsimas võimalikke viiteid võimalikele kuritegudele. Mingeid vettpidavaid tõendeid Savisaare kohta pole välja tulnud.

Teine ilmekas näide „kalastamisest” on 2011. aasta 4. mail toimunud läbiotsimine Võrumaa Teataja toimetuses, kus osales kümmekond politseinikku ja mille tulemusel ei avastatud mitte midagi kuritegelikku. Saatuse irooniana – samal päeval ja samal ajal mindi Võmmorskis turvavarustuseta väikese grupiga relvaladu läbi otsima. See operatsioon lõppes ühe kaitsepolitseiniku jaoks saatuslikult.

Küllap on tõetera sees kogenud õigusasjatundja Leon Glikmani kriitikal, et Eesti on pimesi üle võtnud nõukogudeaegse inkvisitsioonilise kohtueelse uurimise mudeli, mis teeb kogu edasise menetluse absoluutselt ebavõrdseks. Eesti pole Glikmani väitel rakendanud nõutavaid rahvusvahelisi kohustusi. Üheks baasprintsiibiks on niinimetatud quality of arms ehk võrdsed relvad. See tähendab seda, et kumbki menetluse pool peab omama võrdseid teadmisi ja võrdseid võimalusi vastaspoole argumente ja tõendeid kahtluse alla seada. Kahjuks Eesti menetlusseadus seda ei võimalda.