Võrumaast räägitakse sageli kahe äärmuse kaudu. Ühelt poolt maaliline loodus, suitsusaunad ja rahulik elutempo, aga teiselt poolt tühjenevad külad, vähenevad teenused ja mure noorte lahkumise pärast. Mõlemad pildid on õiged, kuid kumbki ei kirjelda päriselt seda, mis praegu Võrumaal tegelikult toimub.
Küsimus ei ole enam selles, kas elu maal jääb alles, vaid küsimus on selles, kas riik suudab näha maapiirkonda partneri, mitte probleemina. Viimaste aastate kriisid on näidanud, et ääremaaks nimetatud piirkondadel on tegelikult strateegiline väärtus ning toidutootmine, energiajulgeolek, metsandus ja kogukondlik vastupidavus ei sünni ainult suurtes linnades. Võrumaa inimesed teavad hästi, mida tähendab hakkama saada, üksteist aidata ja oma kodukohta hoida. Seda kõike ei saa mõõta ainult SKT või kinnisvarahindade järgi. Samas ei saa lõputult rääkida kogukonnatundest, kui igapäevane elu muutub järjest keerulisemaks ning kui perearst jääb kaugele, buss käib harva ja kiire internet ei levi, siis ei piisa ilusatest sõnadest maaelu väärtustamise kohta. Noored ei koli ära ainult palga pärast, sageli lahkutakse seetõttu, et tulevik tundub ebamugav ja ebakindel. Üha rohkem mõjutab Eesti tulevikku ka lihtne demograafiline tõde, sest meid jääb vähemaks. Sünde on aastaid olnud vähem, kui oleks vaja rahvaarvu püsimiseks ning väiksemates piirkondades annab see eriti tugevalt tunda. Kui inimesi jääb vähemaks, siis väheneb paratamatult ka nõudlus elamispindade järele. See on teema, millest räägitakse seni liiga ettevaatlikult.
Aastaid on kinnisvara peetud peaaegu kindlaks investeeringuks ja tõepoolest, linnades võib see mõte veel mõnda aega toimida, kuid äärepiirkondades muutub olukord keerulisemaks. Võib ju osta Võrumaale korteri või vana talukoha lootuses, et selle väärtus ajas kasvab, kuid investeeringu tegelik väärtus sõltub lõpuks sellest, kas seal on inimesi, kes tahavad elada, töötada ja peret luua. See ei tähenda, et Võrumaal poleks tulevikku. Vastupidi. See tähendab, et piirkonna tugevus ei saa põhineda ainult kinnisvaraturul või lootusel, et hinnad ühel päeval tõusevad. Tulevik peab toetuma päris elule ehk ettevõtetele, töökohtadele, headele koolidele ja kogukondadele. Ainult nii tekib inimestel põhjus siia jääda või tagasi tulla.
