JUHTKIRI Eile tüütud kapsaussid, täna igatsetud lüli

Viis aastat tagasi tekitasid renditõukerattad väikelinnas rohkem pahameelt kui vaimustust. Need jäeti risti-rästi kõnniteedele, sõideti hooletult ja segati nii jalakäijaid kui ka autojuhte. Nagu ikka uute lahenduste puhul tuli esmalt üle elada harjumise aeg. Ent ajapikku muutus nii kasutajate käitumine kui ka üldine hoiak. Parkimine muutus korrapärasemaks, liikluskultuur paranes ning inimesed õppisid neid „rohelisi kapsausse” mitte ainult taluma, vaid ka taltsutama.

Nüüdseks on tõukerattad saanud osaks linnaruumi loogikast. Need ei ole enam pelgalt meelelahutus, vaid paljude jaoks praktiline liikumisvahend. Seda eriti kevadest sügiseni, kui iga kilomeeter ei nõua autot ega ühistransporti. Väikelinna mõõtkavas tähendab see suuremat paindlikkust, sest tööle, poodi või trenni saab kiiremini ja sageli ka odavamalt. Peale selle on see keskkonnasõbralikum valik, mis aitab vähendada autostumist.

Seda üllatavam on olukord, kus pärast kohanemist ja omaksvõttu jääb rahvas teenusest ilma. Kui omavalitsus ja teenusepakkuja kokkuleppele ei jõua, ei kao vajadus liikumise järele kuhugi. Vastupidi, see võib hoopis võimenduda uues vormis. On üsna tõenäoline, et renditõukerataste kadudes hakkavad inimesed võimaluse korral soetama isiklikke elektritõukerattaid. See on loogiline samm, kuid toob kaasa uued küsimused.

Kui renditeenuse puhul olid kiirused piiratud ja kasutus mingil määral kontrollitud, siis erarattad annavad kasutajale vabaduse ja paraku ka suurema vastutuse. Kiirused võivad olla suuremad, tehniline seisukord ebaühtlane ning järelevalve peaaegu olematu. Seega võib turvalisus hoopis halveneda.

Samas ei saa süüdistada neid, kes otsustavad endale sähko osta. Kui teenust ei ole, leitakse alternatiiv. Renditõukerattad on oma olemuselt kompromiss, need toovad kaasa teatud ebamugavusi, kuid pakuvad ka selget kasu. Eratõukerataste levik võib selle tasakaalu kergesti paigast nihutada.

Väikelinna tugevus on paindlikkus ja kogukondlikkus. Just seetõttu võiks lahendusi otsida koostöös, mitte vastasseisus. Kui teenus on ennast tõestanud ja inimesed selle omaks võtnud, oleks kahju lasta sellel kaduda pelgalt erimeelsuste tõttu. Need esiti võõrkehana tunduvad liikumisvahendid kuuluvad linnaruumi ja on saanud paljude jaoks argisteks tarbeesemeteks.