JUHTKIRI Naabrid ei ole ainsad, kes piiluvad

JUHTKIRI Naabrid ei ole ainsad, kes piiluvad

Viimasel ajal on Balti riikide kodanikud saanud oma elu turvalisuse osas uue õppetunni, sest sõda ei küsi luba, see võib eksida vales õhuruumis ja maanduda sinu koduaia kohal. Ukraina ja Venemaa konflikt, mille mõjusfääri me mugavalt „kusagil mujal” paigutame, on hakanud meie igapäevaellu tungima droonidena mis eksivad siia-sinna ja toovad sõjategevuse ootamatult meie õuele. Segadus, hirm ja küsimused vastutuse kohta ei ole enam teoreetilised, need on käega katsutavad.

Ametkondadel on olemas kõik vajalik jälgimiseks, analüüsimiseks ja vajaduse korral sekkumiseks. Aga reaalsus on karm, sest droonid liiguvad kiiremini kui bürokraatia. Inimene seisab silmitsi olukorraga, kus ta peab ootama, kuni abi kohale jõuab, samal ajal kui oht lendab tema akna all. Selline süsteem on elegantne riigi tasemel, aga elanikule jätab see ainult abituse tunde.

Küsimus, kas kodanikul peaks olema seaduslik õigus neutraliseerida vahetu oht, muutub iga drooni eksimisega järjest teravamaks. See ei ole kutse omavoliks, vaid tunnistus reaalsusest, sest sõda ei küsi luba, see ei hooli piiridest ja ei järgi meie kehtivaid seadusi. Kui järgmine droon satub Eesti või mõne Balti riigi õhuruumi, ei ole enam aega arutada, kes peaks vastutama, tegelik ohutus peab algama inimesele antud võimalusest ja loast, kes on vahetult ohus.

Me soovime elada turvalises riigis, kus sõda on „kusagil mujal”, kuid iga järgmine juhtum tõestab, et turvalisus ei ole kirja pandud kontseptsioon, vaid võime reageerida, kui ähvardus on käega katsutav ja vahetu. Seni, kuni vastutus ja otsustusjõud jäävad ainult ametkondade kätte, võib reaalne oht jõuda inimesteni kiiremini, kui abi kohale jõuab. Ja kui inimesed ei saa kaitsta oma elu ja kodu, jääb lubadus turvalisusest ainult paberile.

On aeg tunnistada, et meie seadused ei tohi jääda lihtsalt teoreetiliseks raamistikuks, vaid peavad kajastama reaalsust, kus droonid võivad hetkega sattuda igaühe koduõuele. Iga uus juhtum peaks kiirendama arutelu selle üle, kuidas tagada kodanike turvalisus olukordades, kus tavalised kaitsemehhanismid ei jõua kohale piisavalt kiiresti.

Turvalisus ei tohi olla luksus. Turvalisus peaks olema võime ning võimalus tegutseda, kui elu, kodu või ümbrus on vahetult ohus.