JUHTKIRI Kui kriis koputab

12. märtsil 2020 kuulutati Eestis välja eriolukord seoses COVID-19 levikuga. See jäi paljudele meelde kui päev, mil seni iseenesestmõistetav tundunud argipäev korraga muutus. Koolid suleti, üritused jäeti ära, piirid pandi kinni ja inimesed saadeti võimaluse korral kodudesse töötama. Tagantjärele tundub see aeg korraga nii lähedane kui ka üllatavalt kauge.

Kuus aastat hiljem on Eesti päevakorras juba teistsugused küsimused. 18. märtsil katsetatakse taas ohusireene – süsteemi, mille eesmärk on hoiatada inimesi võimaliku ohu korral. See ei ole mõeldud hirmu tekitamiseks, vaid valmisoleku kontrollimiseks. Nagu toonane eriolukord, on ka see osa laiemast arusaamast, et kriisid võivad tulla kiiresti ning ühiskond peab olema valmis neile reageerima.

2020. aasta kevadel ei osanud paljud ette kujutada, et mõne aasta pärast räägime peale terviseohtude ka julgeoleku, kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse teemadest. Ometi on just viimased aastad näidanud, kui kiiresti võivad prioriteedid muutuda. Kui toona õppisime elama viirusega, siis nüüd harjutame, kuidas käituda võimaliku ohu korral.

Kas eriolukord hüüab tulles? Mõnikord annab elu ette märke, kuid sageli mõistame olukorra tõsidust alles siis, kui kriis on juba kohal. Sama kehtib ka tuleviku kohta. On raske ennustada, kus oleme aasta või kahe pärast, rääkimata pikemast ajast. Küll aga saab minevikust õppida.

Eriolukorra vajalikkuse üle on vaieldud palju. Mõnele tundusid piirangud liiga ranged, teisele jälle hädavajalikud. Tõenäoliselt oli tõde kusagil vahepeal. Üks on siiski kindel, see periood muutis meie töö- ja elukorraldust. Kaugtöö, mis varem oli paljude jaoks erand, sai kiiresti tavapäraseks. Samuti kiirenes digilahenduste kasutuselevõtt ning inimesed õppisid rohkem hindama paindlikkust.

Ent midagi võeti ka ära. Paljud ettevõtted sattusid raskustesse, osa inimesi tundis isolatsiooni ning ühiskondlik arutelu muutus kohati teravaks. Kriis tõi nähtavale nii meie tugevused kui ka nõrkused.

Võib-olla ongi kõige olulisem õppetund see, et valmisolek ei tähenda ainult süsteeme või seadusi. See tähendab ka ühiskondlikku kogemust ja teadmist, et ootamatute muutustega on võimalik toime tulla. Kui ohusireenid märtsis kõlavad, on see meeldetuletus mitte ainult võimalikust ohust, vaid ka sellest, et valmisolek algab teadlikkusest.