ARVAMUS

Räpinas toimunud Põlvamaa arengukonverentsil esinenute läbivaks mõtteks oli, et reformide edenemiseks puudub järjepidev strateegia, mis kestab olenemata sellest, kes võimutüüri juures on. Seda kinnitasid nii Läti, Soome kui ka meie esinejad. Kurb on aastal 2016 tõdeda, et meil ei ole valitsemiskultuuri.

Tasub meenutada, kui õhinapõhiselt me hiljuti rääkisime tõmbekeskustest, ja loomulikult maksime ka palka nendele tõmbekeskuste strateegidele. Nüüd ehitame üles ja valmistume lõpule viima järjekordset haldusreformi.

Räpinasse ei saanud minister kohale tulla ning esines pigem mitte videotervituse, vaid videoähvardusega. Räpinas jäi peale pikaajalise strateegia kõlama ka vajadus tõsta juhtimiskultuuri, mis on valitsemiskultuuri lahutamatu osa.

Asjatundjate sõnul ei ole praegu seadus number üks mitte riigieelarve, vaid haldusreform, millel on lastud mõnusalt libiseda läbi aastakümnete, sest riigil pole aastakümnete jooksul olnud arengustrateegiat. On huvigruppide hüplemine, kes kandideerivad küll valitsema, kuid ainult lühikeseks ajaks.

Meenutagem, kes meil oleks praegu peaminister, kui ta poleks nii-öelda põgenenud Brüsselisse. Nüüd kandideerib sama mees presidendiks!?

Teenekas ajaloolane Aadu Must on küsinud: kes sobib Eesti presidendiks ja millist presidenti Eesti vajab? Aadu Must küsib: miks me ei räägi, mis president tegema peab?

Taas on tegu valitsemiskultuuri ja juhtimiskultuuriga. Küllap on seda märgatud ka Euroopas. Meid ei võeta tõsiselt. Hiljutises raadiosaates „Reporteritund” öeldi välja, et meid ei võeta tõsiselt selle pärast, et koalitsioonipoliitikud tegutsevad nagu omaaegsed pioneerid raporteid kirjutades.

Näidet sellisest raportist kujutab endast ka haldusreformi seaduse eelnõu. Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagma märkis, et kui haldusreformi seadus mahub 26 leheküljele, siis seletuskiri on üle nelja korra pikem ehk 108 lehekülge.

Kas me sellist haldusreformi tahamegi? Kas selline reform väärib omavalitsuse töötajate närvikulu ja pidevat kohvri otsas istumist?

Võru linna soojatootja Danpower soovitab korterelamutel ja muudel tarbijatel kaugkütet suvel mitte välja lülitada või teha seda võimalikult hilja. Ühelt poolt tunduvad sellised nõuanded olevat kantud ärimeheloogikast, sest suureneb ju tarbimine ja sellesama soojatootja müük.

Teisest küljest on tarbija jaoks selles jutus ka mingi loogika, just kokkuhoiu seisukohast. Eesti suved ei ole sellised, mil kuude kaupa mingit lisakütet ei vajata. Jaanipäevgi on tavaliselt viiekraadise soojaga, tuuline ja niiske. Väga levinud on külmadel suvepäevadel lisakütteallikana seejuures elektriradiaatori- või puhuri kasutamine – see on aga kaks korda kallim kui kaugküte.

Teemat edasi arendades jõuame erinevate korterite erineva soojustuseni: mõnel on otsaseinad seestpoolt soojustatud ja aknad uute vastu vahetatud, teistel mitte. Sellest tuleb ka ühes korterelamus suur temperatuuride vahe. Mõistlik oleks seega vahetada kõikide korterite aknad korraga ning soojustada ka välisseinad tervel kortermajal väljastpoolt, mitte teha seda individuaalselt.

Kaugkütte ainus konkurent on lokaalküte, nende omavahelises võrdluses saavad määravaks hind ja kasutamise mugavus. Seal, kus kaugküte on kättesaadav, ja seni kui seda saab suhteliselt soodsalt, vaeva ja mureta, on lokaalküte teisel kohal.

Lokaalkütte puhul kasutatakse hoone soojusega varustamiseks hoonekeskseid küttesüsteeme. Näiteks elektriküte, ahjud, pliidid, kaminad, katelseadmed, soojuspumbad ja päikeseküte.

Kodumajapidamised ei arvesta oma soojusenergia hinnas aga sageli hoolduse, amortisatsiooni ja seadmete soetuskulusid. Seetõttu võib arvutuslikult sageli jääda mulje, et lokaalküte on kaugküttest märksa odavam. Reaalselt on aga praegu raske saada investeeringuid ja jooksvaid kulusid arvestades lokaalkütte hinnaks 60–70 eurot €/MWh.

Danpower tutvustab täna ka oma lähiaja plaane, üheks suuremaks projektiks on uue kilomeetripikkuse soojatrassi rajamine Maksimarketi juurest piki Jüri tänavat Kreutzwaldi tänavani ja sealt edasi raudtee alt Kuperjanovi jalaväepataljonini.

Pataljoni soojavajadus moodustab kogu Võru linna praegusest soojavajadusest kümnendiku. Seejuures on pataljoni lokaalne katlamaja oma aja ära elanud ja vajaks uuendamist. Projekti käigus ühendataks ka praegune Laane amortiseerunud katlamaja uue trassiga. Suurenevad müügimahud aitaksid hoida sooja hinna madalal.