ARVAMUS

Kuigi ühelt poolt tundub, et Antsla vapilinnu – hauka järgi nime saanud laat on täiesti valmis ja sinna enam midagi uut ei mahu, on teiselt poolt laadal veel kõvasti arenguruumi.

Mida siis teha veel, et Antsla ikka oma laadapealinna tiitlit vääriliselt kannaks? Üks murekoht on kindlasti külaliste majutamine. Seda tunnistavad nii laada korraldajad, kauplejad kui ka külalised. Kõik, kes kusagil kaugemal käinud, teavad, et ega üheks päevaks ei ole mõtet pikka reisi ette võtta. Eriti pere ja väikeste lastega. Need, kes aga laada ajaks Antslasse tulevad, ei leia siin öömaja. On selge, et üks kord aastas saabuva paari tuhande inimese pärast pole mõtet linna eraldi hotelle ehitada. Telkida ka igaüks ei taha. Üks lahendus on pakkuda kodumajutust. See on hästi õnnestunud Pärnus, kus inimesed ajavad suvisel ajal läbi kitsamates tingimustes ja üürivad muist tube välja. Teine näide on Viljandi, kus folgi ajal mõned elanikud isegi linnast lahkuvad ja oma maja või korteri täienisti külalistele välja üürivad. Võimalusi on mitmeid ning Antslas annaks kindlasti selle peale mõelda.

Teine asi, mida kõik taga igatsevad, on kunagised laadarongkäigud ja karnevalid. Need, kes käinud Lõuna-Euroopas, teavad, et seal korraldatakse karnevale iga paari kuu tagant. Kohati tundub, et seal üks pidu ja pillerkaar ongi. Eesti rahvas on küll teada-tuntud töökas rahvas, kes isegi puhkepäevadel ja öösiti tööd rabab, aga väikest lõõgastust ja meelelahutust vajab temagi. Miks mitte pakkuda laadalistele meelelahutust karnevali näol, kus linnaelanikud kaasa lüüa saaksid. Antsla on juba üle ilma kuulus oma laada poolest, nüüd on võimalik kuulsust koguda ehtsa kodumaise karnevaliga. Teadaolevalt Eestis mujal suuri avalikke karnevale ei korraldata, mistõttu on võimalus olla esimene.

No ja loomulikult rong. Kui rongisõit Võru ja Valga vahel seisab tõesti vaid praegusest veidi kõrgemate perroonide taga, siis asi need mõned perroonid valmis ehitada. Kui projektiraha ei saa, siis kasvõi ühiselt talgute korras.

Poe juures aega viitvatesse meestesse võib suhtuda nii ja naa. Võib mõelda, et mida nad istuvad seal, mingu tööle ja teenigu raha. Ja võib mõelda nõnda, et las istuvad, keda nad segavad.

Pealegi – kui hommikul kella seitsmest õhtul kella neljani töö rabamise eest makstakse vaid miinimumi, mis on naeruväärne summa, siis kellel nii väga isu töötada on? Märksa mõnusam on olla niiöelda grupi peal ja lasta päevadel mööda libiseda sõpradega poe juures juttu ajades ja õlut libistades. Nüüd tahab valitsus küll paljud töövõimetuspensionärid tööle ajada, aga millal ükskord sinnamaani jõutakse. Selle ajani võib ju elu nautida.

Meeste jutust tuli välja mitu huvitavat asja. Esiteks see, et Soome tööle läinud eestlaste hea põli paistab olevat otsas. Soomet laastab üle aegade kõige hullem majanduskriis ning Soome televisioonis arutletakse juba selle üle, kas Soome on uus Kreeka. Arvatakse, et seal head palka nautivatel eestlastel tuleb varsti kotid pakkida ja koju tagasi tulla. Paljud ongi juba tulnud, sest elu Soomes on muutunud virelemiseks ning kui juba vireleda, siis on seda parem teha oma kodumaal, kus sul on sõbrad ja sugulased, tugivõrgustik. Iseasi, kas sealse palgaga harjunud eestlased on nõus kodumaa mitu korda väiksema sissetulekuga või eelistavad ka nemad töötegemisele poe taga aega viita. Või lähevad Toompeale mässama. Eks elu näitab.

Teiseks on inimestel hingel pagulaste teema. Poe juures aega viitvad mehed neile armu ei anna ja lähetaks nad ennem merepõhja kui endi sekka võtaks. Karm seisukoht, aga miks sellest vaikida, kui nõnda tegelikult mõeldakse? Inimeste mure on mõistetav. Teeb ikka hinge täis küll, kui pead ise iga leivapalukese pärast hambad ristis tööd rabama ja siis tuuakse sinu kõrvale, nina alla elama sellised tegelased, kes ei pea lillegi liigutama, sest nende ülalpidamine makstakse Euroliidu rahadega kinni. See on nagu soola raputamine haavale.

Nii et poe juures aega viitvaid mehi võib mõista või mitte mõista, aga nende jutt paneb mõtlema.