Ei meenu, millal Võru(maa) oleks pälvinud lehekülgede kaupa pealinna lehtede meediatähelepanu. Võrumaa Teatajagi on nendel teemadel kirjutanud ja küllap tähelepanelikul lehelugejal tulevad need meeldegi!

Meie Jüri tänaval asuva Wõro Kommertsi maja, mida nüüd ei paista enam keegi himustavat, ehitus veeres nagu üle kivide ja kändude. Linnavalitsus palkas ehituse lubamise kaitseks kalleid tippadvokaate. Maja püstitamisest oli nii palju kasu, et riigikohus andis õiguse päikesevarju jäänud õpetajannale ja juhindub edasistes otsustes sellest kaasusest. Päikest peab korter suvel saama vähemalt kolm tundi päevas.

Nüüd paistab, et saame taas teerajajaks, sest meie ühistranspordihankest, mida nimetatakse ka absurditeatriks, saavad kasu pärnakad ja tartlased. Pärnus juba käib ühistranspordihange gaasibussidele, Tartus on sama asi ukse ees.

Pealinna ametnikud tunnistavad, et  riigiasutuste koostöö jättis soovida. Nii lihtne ongi, et e-riigis ei saa tulemuslikult koostööd teha majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, keskkonnainvesteeringute keskus, maanteeamet ja maavalitsus. Miks?

Mõni aeg tagasi kirjutasime, kuidas varstulased seljatasid ametnikud ja said endale perearsti tagasi. Mida peab veel tegema väikeses pealinnast kaugel asuvas kohas, et meid märgataks? Meie soovidega arvestataks?

Tasub meenutada, et Võrus lehvis taasiseseisvumise eel Eestis esimesena sinimustvalge. Ka Suure Munamäe tornis oli lipp enne kui kuskil mujal tornis!

Nüüd siis teame, kuidas päikesevalguse eest on võimalik võidelda. Kas nüüd saab Võrust koht, kust igast otsast venitatav ja vaidlustatav riigihanke kord lükkub muutmise teele?

Eile arutati maavalitsuses kaks tundi Võru maakonnaplaneeringut 2030+, kus on kirjas, et Võrumaa on riigipiiriäärne maakond, asudes rahvusvaheliselt olulisel lahkmejoonel (Schengeni viisaruumi ja Euroopa Liidu idapiiril). Kas oleks parem, kui siin poleks arste ja bussid ei sõidaks!?

Igal juhul aprillis hakkavad bussid sõitma ja perearst varstulasi ravima!

Rõõmsaid kevadpühi!