JUHTKIRI Vabaduse sümbol või luksuskaup?

Kunagi olid Eesti kortermajade esised tühjad. Mitte sellepärast, et inimestel poleks olnud raha, vaid seetõttu, et autosid lihtsalt polnud – need olid defitsiit. Auto omamine oli unistus, mida said lubada vaid vähesed, ja isegi raha olemasolul ei pruukinud oodatud neljarattalist kohe saada. Nüüd on pilt vastupidine, sest parkimiskohti napib ja igas peres on sageli mitu autot. Sõidukeid on turul igasuguseid: suuremad ja väiksemad, kallimad ja soodsamad, igas värvitoonis. Ent küsimus on, kas neid autosid suudetakse ka tulevikus pidada.

Üle poole eestimaalastest on viimase aasta jooksul pidanud äraelamiseks sääste kasutama. Peaaegu pool tunneb, et nende majanduslik olukord on halvenenud. Palgavaesus ei ole enam ainult sotsiaalteadlaste termin, vaid paljude igapäevane kogemus. Eriti teravalt tunnetavad langust Jõgeva, Ida-Viru ja Pärnu elanikud, kus majanduslik haavatavus on süvenemas. Jah, ligi viiendikul on rahaline seis paranenud, ent suur osa rahvast elab ikka nii-öelda kuu lõpust kuuni.

Sellises kontekstis mõjuvad automaks, registreerimistasu ja kõrge üldine hinnatase eriti rängalt. Kuigi autod on endiselt turul kättesaadavad, võib nende lubamine luksuseks muutuda. Ühistransport ei jõua veel kõikjale, ent autoga liikumine ei pruugi enam olla iseenesestmõistetav, vaid teadlik kululine valik, mille ees seisavad järjest rohkemad pered.

Samas ei saa eitada, et paljude jaoks on auto ka töövahend või maale elama kolimise võti. Tuleb olla ettevaatlik, sest maksustades autot ei tohiks maksustada inimeste liikumisvabadust ega töölepääsemise võimalust.

Üsna pea võivad majaesised taas tühjeneda, ent seekord mitte seetõttu, et autosid poleks saada, vaid seetõttu, et neid pole enam võimalik pidada. Aina rohkem räägitakse ka sellest, kuidas isikliku auto pidamine ongi eilne päev ja kasutama peaks rendivõimalusi, et pääseda püsivast kulust. Juhul kui aga sõiduvajadus on igapäevane ja möödapääsmatu, siis ei päästa ka rendiauto helesinine unistus, seda enam, et sellise teenuse piisavast kättesaadavusest võime rääkida vaid suuremate linnade kontekstis.