Öeldakse, et inimest tunneb tema tegude järgi. Linna kohta võib öelda sama. Ehk et vaadake, mis on tema prügikastides ja nende ümber. See on tegelikult päris aus mõõdupuu. Prügi ei oska valetada ega intervjuud anda. See lihtsalt näitab, mida inimene parasjagu teha viitsis ja mida mitte.
Jäätmete sorteerimisest on räägitud aastaid. Meil on värvilised konteinerid, pildid, juhendid ja märksõnad. Teame, et üks asi käib ühte ja teine teise kohta. Teame ka seda, et „ma ei teadnud” ei ole enam eriti usutav vabandus. Ometi paistab aeg-ajalt, et kõige keerulisem jäätmete sorteerimise juures on mõtlemine. Siin tekib huvitav vastuolu. Ühelt poolt ootame linnalt, et avalik ruum oleks puhas, korras ja meeldiv. Teiselt poolt oleme valmis ise avalikku ruumi kohtlema kui kohta, kuhu saab oma isiklikud probleemid ära peita. Kodus on prügi tülikas. Konteinerisse visates muutub see aga kuidagi kellegi teise asjaks. Mugav. Veel mugavam on muidugi siis, kui keegi teine koristab.
Avalik ruum ongi selle poolest kummaline asi. See kuulub justkui kõigile ja seetõttu tundub vahel, et ei kuulu kellelegi. Oma hoovis ei jäta me tavaliselt prahti keset õue, sest siis peaksime seda ise vaatama. Tänavanurgal on asi teine. Seal võib ju loota, et keegi tuleb ja koristab selle ära. Ja tulebki! Ainult et sellel kellelgi on nimi, tööaeg ja palk. Ning selle töö eest maksab lõpuks seesama avalikkus, kelle arvel oma mugavust hoitakse. Kujutagem ette, et iga kord, kui keegi jätab oma jäätmed valesse kohta, ilmuks tema ukse taha arve. Mitte trahv, vaid lihtsalt tegelik arve selle eest, kui palju kulus aega, tööd ja raha selleks, et tema otsus teistele nähtamatuks teha. Ilmselt hakkaks sorteerimine järsku palju huvitavam tunduma. Praegu on meil aga vastupidi. Inimese jaoks lõpeb asi hetkel, kui ta käe konteinerist tagasi välja tõmbab. Avaliku ruumi korrashoiu eest vastutajate tööpõld siin aga kahjuks alles algab ning alati ja igal asjal on viimane lüli, kellel ei ole vastutust enam kellegi järgmise kaela sokutada. See keegi peab asja korda ajama.
