Meile meeldib mõelda, et ajaleht, ajakiri või internet näitab meile inimesi sellisena, nagu nad on. Tegelikult näitab ta meile maailma sellisena, nagu keegi on otsustanud seda näidata. Iga loo taga on valik, mida küsida, mida pildistada, mida rõhutada ja mida üldse mainimata jätta. Nii sünnib ka pilt inimesest, keda lugeja ise kunagi kohanud ei ole.
Hiljuti selgus, et Erkki Keldo saab keskkonna- ja energeetikaministriks ning Liina Vahtras majandus- ja tööstusministriks. Mõlemat kajastati loomulikult ka mitmetes väljaannetes, kuid kahe inimese lugusid lugedes võis tekkida tunne, nagu räägitaks kahest täiesti erinevast inimtüübist.
Keldo puhul sündis näiteks hoobilt soe kodulugu. Näidati tema koduhoovi, peret ja jalgpalli mängimist poegadega ning Balilt toodud kunsti. Minister rääkis ise inimlikus keeles oma elust. Poliitik astus korraks pildilt maha ning tema asemele tuli inimene.
Vahtrase 25aastane karjäär, kuhu mahuvad tippjuhi ametikohad edukates iduettevõtetes ja EISis, suruti mõnesse lõiku. Ülejäänu pandi kokku registriandmetest, Instagramist ja puhkusepiltidest. Kangelasele endale ei antud sageli sõnagi. Tema elu kirjeldati tema eest.
Mees sai rääkida sellest, kes ta on. Naise puhul räägiti sellest, milline ta paistab.
Siin pole küsimus ainult ühes ajakirjaloos. Küsimus on selles, kuidas me üldse inimesi enda ümber tajume. Kui lugeja näeb sama inimest kümnes loos, kus teda kirjeldatakse näiteks keerulise, külma, edeva või vastuolulisena, hakkabki see kirjeldus tema külge kleepuma. Ühel hetkel ei mäleta enam keegi, kust selline pilt alguse sai.
Artiklist saab inimese kohta käiv teadmine ja teadmisega kaasneb arvamus. Aga kas me siis usume kõike, mida loeme? Ilmselt mitte. Ometi mõjutab ka see, mida me teadlikult ei usu.
Üks vihje, üks foto, üks rõhutatud detail või pealkirjas kasutatud sõna võib anda inimesele värvi, mida tal endal pole olnud võimalust valida.
Inimese üle oleks ausam otsustada siis, kui tunneksime teda päriselt, tema häid ja halbu külgi, õnnestumisi ja eksimusi, tugevusi ja nõrkusi. Aga seda ei jaksa ju ära oodata. Inimese tundmaõppimine võtab aega ning sageli ei teki selleks võimalustki.
Pinnapealse arvamuse kujundamine võtab aga sekundeid. Ja olgem ausad, pinnapealne negatiivsus on huvitavam. Natuke urgitsemist, klatši ja vihjamist annab igavale päevale vürtsi.
Ja siinkohal ei räägi me enam ainult poliitikutest ning teistest avaliku elu tegelastest.
