Võib-olla peaksime lõpuks tunnistama seda, mida täiskasvanud Eestis armastavad kõige vähem tunnistada: lapsed ei ole rumalad. Kui neile antakse valida, kas olla oktoobriõhtul verine vampiir, helendav luukere või surnud printsess või panna selga vana kasukas, määrida nägu tahmaga ja minna mardisanti, siis ei ole eriti põhjust pahandada, kui laps teeb oma täiesti loogilise valiku.
Mitte sellepärast, et Ameerika oleks kuidagi meie lastele ajupesu teinud. Mitte sellepärast, et tänapäeva lapsed oleksid halvemad kui need, kes 30 aastat tagasi mööda külasid jooksid. Ja kindlasti mitte sellepärast, et nad ei hooliks traditsioonidest. Halloween lihtsalt pakub paremat toodet. See on võib-olla kõige ebamugavam lause, mida mardi- ja kadripäeva puhul öelda saab, aga just seda me näeme. Halloween tuli Eestisse üsna hiljuti, ilma igasuguse ajaloolise kohustuseta, ja suutis väga kiiresti leida endale koha laste maailmas. Meie oma sanditamine oli siin ammu enne olemas. Ja ometi ei lähe enam paljud lapsed selle ukse taha, mille taga ootab omaenda rahvakultuur. Halloween’ist ei teadnud Eesti laps mõni aeg tagasi suurt midagi. Kui teadis, siis mõnest filmist. Keegi ei planeerinud oktoobri lõpus kostüümi, ei ostnud ämblikuvõrku ega mõelnud, kas tänavu võiks olla zombiprintsess või surmavõlur. Ja veel vähem tuli kellelegi pähe minna naabri ukse taha nõudma kommi või pommi. Mask tehti ise. Kostüüm tehti ise. Nägu tehti ise. Mõnikord oli tulemus hirmutav, mõnikord naeruväärne ja enamasti mõlemat korraga. See oligi asja mõte. Sant ei pidanud olema ilus. Sant ei pidanud olema moodne. Sant ei pidanud Instagramis hea välja nägema. Sant oli sant. Aga võib-olla just siin ongi tänapäeva suurim probleem.
Meie sant on jäänud liiga palju sandiks. Ei saa öelda, et vanasti olid lapsed paremad. Lapsed on ikka lapsed. Nad tahavad mängida. Nad tahavad olla koos. Nad tahavad teha midagi natuke keelatut, natuke naljakat ja natuke erilist. Muidugi ei saa santi sundida. Ja tegelikult polegi mõtet. Ükski traditsioon ei ela kaua, kui selle säilitamiseks tuleb kedagi käsutada. Traditsioon ei kao siis, kui keegi keelab selle ära. Traditsioon kaob palju vaiksemalt. Siis, kui järgmine põlvkond ei viitsi seda enam teha. Ja võib-olla peaksimegi vähem muretsema selle pärast, kas lapsed austavad mardi- ja kadripäeva, ning rohkem selle pärast, kas meie ise oskame neid austada nii, et lapsel oleks põhjust neid armastada.
