Demokraatia on tore asi. Igaühel on õigus oma arvamusele, igaüks võib suu lahti teha ja keegi ei pea enne rääkimist palju mõtlema. Vähemalt põhimõtteliselt. Päriselus kipub aga vabaduse ja vastutuse vahele tekkima ebamugav tühi koht, kuhu mahub üllatavalt palju pahandust.
Kui avaliku elu tegelane satub kriitika alla, tõuseb kohe küsimus: kas talle kehtivad teistsugused reeglid kui teistele? Kas volikogu liige peab käituma paremini kui inimene, kelle nimi valimiskasti ülemäära palju ei satu? Kas presidendil on kohustus jälgida, et tema kingad ei säraks vales toonis, samal ajal kui tavakodanik võib minna kas või pidžaamas poodi? Ja kui nõudeid on kord juba kehtestama hakatud, siis kus on piir? Tegelikult ei ole küsimus selles, kas kõik inimesed on võrdsed. Muidugi on. Küsimus on selles, kas kõigilt saab nõuda täpselt sama, sõltumata nende rollist ja vastutusest. Demokraatia vajab ebamugavaid küsimusi, teravat kriitikat ja inimesi, kes ei nooguta kaasa üksnes seepärast, et nii on mugavam. Vahel on just pahandusetegija see, kes juhib tähelepanu probleemile, mida kõik teised on eelistanud vaiba alla pühkida. Vaip võib küll kena välja näha, aga sinna alla koguneb lõpuks päris korralik praht. Ent kriitika ja faktiväite vahel on vahe. Arvamus võib olla ebameeldiv, ebaõiglane või lausa rumal, ilma et see oleks keelatud. Faktiväide on aga midagi muud. Kui nimetada kedagi valelikuks, süüdistada asutust pahatahtlikkuses või esitada kuuldust tõendatud tõe pähe, peab olema valmis oma sõnu põhjendama. Sõnavabadus ei ole universaalne pesumasin, mis kõik öeldu automaatselt puhtaks peseb. Samas ei muuda ka kollektiivne pahameel väidet valeks ega hukkamõistev avaldus tõde iseenesest selgemaks. Kui mõne inimese käitumist mõistetakse hukka, peab olema arusaadav, mille eest ja milliste tõendite alusel. Muidu tekib oht, et vastutuse nõudmisest saab mugav vahend ebamugava hääle vaigistamiseks. Demokraatlikus ühiskonnas ei piisa sellest, et enamus on pahane. Ka enamus peab oma otsuseid põhjendama. Etikett ei ole püha lehm, kelle ees tuleb kummardada, ja värviläikega kingad ei ole demokraatia kokkuvarisemise kindel märk. Kuid viisakus, faktitäpsus ja teiste inimeste õiguste austamine pole ka lihtsalt vanamoodsad salongireeglid. Need on ühise elu toimimise miinimumtingimused.
